Tere Taaskord Tulemast

e-ahelates

inimesed hõiskavad

e-ühiskonnas

Ma tahtsin uuesti blogima hakata. Miks ja milleks, sellest kunagi hiljem. Alustasin uut blogi. Olin peaaegu valmis jõudnud pealkirjaga ja esimese postituse pealkirjaga ja esimese pildi allkirjaga, kui tuli teade: “ Tere! Teie blogi /.../ on üle vaadatud ja teenusetingimuste rikkumine (SPAM) on kinnitust leidnud. Tingimuste kohaselt eemaldasime blogi ja sellele URL-ile enam juurdepääsu pole. Lisateabe saamiseks vaadake üle järgmised allikad. Teenusetingimused /.../“. Kõik oli veel täielikus redigeerimise staatuses, ei midagi avalikku ja nii vähe veel et mis rikkumisest siin saab rääkida. Loomulikult saatis selle teate ju mingi robot. Loomulikult on mul apellatsioonivõimalus, kusjuures enne palve esitamist, et inimene selle asja üle vaataks, pidin paar korda kinnitama, et ma ei ole robot. Kuna ma eriti ei eelda, et reede õhtul toimunud virtuaalne intsident lahendatakse füüsilise isiku poolt enne esmaspäeva, siis jätkan uut elu vanas kohas.

Kunagi sajandivahetuse paiku ütles keegi: „Internet on ehe näide sellest, et anarhia riigikorrana on siiski võimalik!“. Täna on internet pigem näide sellest, et inimesed võivad elada politseiriigis ja olla siiski rõõmsad, niiöelda suu naerust kõrvuni.

Paralleelintsident reaalses maailmas näinuks välja umbes nii, et ma hakkan vaikselt omaette midagi nikerdama, kui mu selja taha ilmub politseinik ja konfiskeerib poolelioleva ning kui ma tahan jätkata pean rääkima kohtunikuga. Võib-olla ma ei teegi midagi valesti, aga parem on, kui ma ei tee seda, midaiganes ma ka ei tee. Politseinik tundis mingit kahtlast lõhna, võib-olla see ei tulnud üldse minust, võib-olla oli tal hoopis ninaga midagi lahti, võib-olla ta hoopis nägi mingit värvi, mis tavaliselt kaasneb kahtlase lõhnaga – igal juhul on parem aeg maha võtta ja lasta kohtunikul üle nuusutada, kui too aega saab. Üks halvasti lõhnav inimene võib rikkuda paljude heade inimeste tuju – ühiskonna hüvede saamiseks tuleb sellele alluda. Kõik reeglid ja piirangud on meie enda heaolu nimel tehtud.

Vaatame laiemalt. Kuna mul on iidvana Windows XP, siis on minu ligipääs e-riigile ja –teenustele kitsendatud. See on loomulik – kaltsakate osalemine rahvaüritustel ei meeldi kellelegi, restorani sisenemisel lips kohustuslik. Esimene personaalarvuti tekkis mu lauale nii umbes veerand sajandit tagasi. Selle peamine protsessor oli sada korda aeglasem tänasest, aga sellest hetkest, kui ma pistan pistiku seina selle hetkeni kui mul on ees puhas leht ja ma saan alustada teksti kirjutamist, kulub ikka umbes kolmkümmend väga pikka sekundit, nii siis kui täna.

Edit: seni kuni ma ühe käega laupäevahommikust muna praadisin ja teisega arhiivist seda pilti otsisin (sest viimati pildistasin internetti füüsiliselt aastal 2006), tuli teade koos vabandustega, et see teine suleti ekslikult ja on taasavatud. Mida me sellest järeldame? INIMESED on head ja tublid!