Saturday, May 28, 2016

Projektijuhid muudkui sebivad

Otsustusõigus
Õlitusvahendina
Igapäevatöös

Ma väga hindan, kui inimesed üritavad midagi ära teha ja keerulisi olukordi lahendada. Aga kui kuuldekaugusel kaks projektijuhti arutavad isekeskis minu aja jagamise üle, hoomamata ülesannete sisu, siis see häirib mind.

Projektijuhtimiseks on loodud mitmeid teooriaid ja välja töötatud metoodikaid. Ükspäev koosolekul kõlasid paljud kaunid sõnad nagu sprint, scrum, agiilne, ticket, task, board ja label. Ma pean dokumenteerimist väga oluliseks, aga kui kirjapanekuks kulub palju rohkem aega kui tegemiseks, siis hakkan kahtlema, kas aruandlussüsteemid tohiksid ikka olla keerulisemad kui asi ise.

Paarkümmend aastat tagasi osalesin ma ühe mobiilivõrgu väljaehitamisel. Seal ei olnud sellist ametikohta nagu projektijuht. Keegi mõtles midagi välja, keegi täpsustas tehnilisi detaile, keegi tellis seadmeid, keegi kooskõlastas, keegi korraldas töid, keegi häälestas, keegi kontrollis ja mõõtis. Minu ametiks oli keskjaama insener. Kui kusagil sai midagi valmis, siis helistati ja ma tegin oma osa ära. Kui kusagil oli midagi valesti, helistasin kõhutunde põhjal õigele inimesele ja ühiselt leidsime lahenduse. Kui probleem oli peakorterist kaugemal ja vajas füüsilist sekkumist, läks kohale see, kes oli parasjagu kõige lähemal, sõltumata ametist. Kui oli midagi mittetavapärast vaja teha, siis asjaosalised leppisid kokku ja jagasid ülesanded ja kui üks oli oma osaga valmis, siis helistas järgmisele. Väga suurte plaanide tegemise juures osalesid ka osakonnajuhtajad mõnikord ja peeti lausa koosolekuid. Igapäevaselt igaüks teadis oma rolli ja teadis, et kui tema ei tee seda ära, siis ei tee seda keegi. Igaüks teadis, et tema töö on oluline.

Täna teevad projekti - ja struktuuriüksuste juhid plaane nii tavaliste tabelite kui keerulisemate infotehnoloogiliste vahendite abil. Siis istuvad koos ja arutavad neid, siis otsustatakse midagi, siis laekub kusagilt mingi infokild, mis pöörab kõik uude valgusesse ja minnakse algusesse tagasi.  Igaüks annab endast parima, keegi ei tee midagi valesti, kuid paljuski jää segaseks, misasja me õigupoolest ajame ja milleks.

Mis on muutunud? Võib-olla olen mina muutunud ja näen protsesse teise nurga alt. Võib-olla on maailm muutunud. Võib-olla ma olen vales kohas ja kusagil tehakse endiselt asju lihtsalt terve mõistuse ja vastutustundega. Võib-olla mul kunagi lihtsalt vedas, et sain olla meeskonnas, kes tegi innuga ja tõeliseid asju. Võib-olla ma olin vähenõudlikum ja pealiskaudsem ja leplikum.

Teisel päeval tegin ennast lolliks, sest algul otsisin Scrumboardi Dashboardide hulgast ja pärast ei taibanud, et kui päring põhineb omaloodud filtril, siis tuleb enne selle jagamist seadistada kasutusõiguseid.

Kui nad esitlesid oma süsteeme ja vahendeid, valdas mind korraga mingi rahu, sest ma tundsin, et ma ei pea kaasa mõtlema vaid tegema ainult neid asju, mida keegi arvab, et ma peaksin tegema. Ma tean küll, et sedaviisi jääb midagi olulist tegemata, aga see pole minu asi. Kunagi keskkooli ajal töötasin suvel kuu aega ehitus-remondibrigaadis. Ühel päeval kaevasime kraavi ja sattusime ootamatult mingile kaablile. See ei olnud meie mure: kandsime ülemustele ette, et edasi kaevata ei saa ja istusime õhtuni niisama – ülemused  tegelesid ja tähtajad kõrbesid. Vahepeal olen omandanud paar kõrgharidust ja teinud erinevatel töökohtadel palju otsuseid ja nüüd olen sealsamas kraavis tagasi – see ei ole minu asi, las tähtsad inimesed sebivad.

***


***

Looduses käivad need asjad jälle hoopis teistmoodi.






Saturday, May 21, 2016

Avatud kontor

Nii on ju kombeks
Keegi ei ole rahul
Kõik on harjunud

Mõned väidavad, et selle võidukäik pärineb uue maailma politseijaoskondadest – kõik me oleme näinud seriaalides, kuidas kapten on eraldi klaasist boksis ja ülejäänud suures ühises ruumis. Raudus kätega kurjategija võib vabalt kuulata, mida räägib teine uurija teise temasugusega, kiigata suvalistele paberitele ja ekraanidele. Kvaliteetsarjades on eraldi ülekuulamistuba, aga sinna jõudmiseks tuleb tunnistajal ikka laudade vahel laveerida. Teisiti ei saakski, sest paljud põnevad süžeekäigud ei oleks normaalses ja adekvaatses keskkonnas realiseeritavad.

Räägitakse, et loomult kinnistele põhjamaalastele ei sobi avatud keskkond keskendumiseks.

Tean isiklikult ainult ühte kollegi, kes on väitnud, et talle meeldib töötada keset melu ja saginat. Ta naudib spontaanseid vestluseid, mis tekivad ei millestki ja ei vii kuhugi. Nii vahva on haarata kinni juhuslikust mõttekatkest, tõlgendada seda pisut omamoodi, siis kuulutada  aksioomiks ja ehitada selle peale süsteem. Avatud kontori inimesed ei pea kunagi midagi üles kirjutama, sest kõik on niigi kõigega kursis. Ambitsioonikate anarhistide arutelu nimetatakse analüüsiks.

Keegi ei taha istuda seljaga ukse poole. Kõiki häirib, kui teised räägivad. Mõnikord on aidanud see, kui üritatakse funktsionaalselt või emotsionaalselt inimesi niimoodi ümber paigutada, et segav tegur oleks minimaalne. Ühed unistavad mingitestki vahaseinakestest, teised peavad neid ahistavaks. Ükski probleem ei ole rahas mõõdetav ja sellepärast nii jääbki.




Saturday, May 14, 2016

Võidu pühadest

Pidupäevadest
Saavad taas algused
Vaen ja kaklused

Nemad tähistavad oma võidupüha 9.mail, meie enda oma 23. juunil.


Paljud riigid ja rahvad maailmas tähistavad septembri alguses II Maailmasõja lõppu. Mis on kellegi jaoks oluline: kas see et meie võitsime kedagi või see et saabus rahu maailma. Ühed tahavad, et see õudus inimkonna jaoks enam kunagi ei korduks, teised tahad rõhutada, et on (või vähemalt on olnud) kellestki tugevamad. Ühed mälestavad hukkunud kaaslaseid, teised ülistavad kangelasi omade hulgast. Ühed on kurvad, et see kõik üleüldse toimus, teised on rõõmsad, sest nemad võitsid.

Neil, kes tähistavad võidu aastapäeva, on hea meel, et oli sõda (nemad seda ei alustanud, sest teised jõudsid lihtsalt ette). Nad ei rõõmusta mitte selle üle, et saabus rahu, vaid et pärast seda (pärast sõda) oli nende mõjuvõim suurem ja maine tugevam.

Need, kes tähistavad võidupüha, tahavad sisimas sõda.

Sunday, May 8, 2016

Püsiväärtused

See mis ei muutu
Seda polegi vaja
Muuta või teada


Laupäeval näidati kokkuvõtvat kontserti Eurovisiooni lauluvõistluse 60 aasta parimatest paladest. Tõdesin, et mind kõnetas neist ainult Hard rock halleluujah 2006-st. See oli ka ainuke aasta, kui mina helistasin hääletusnumbrile finaalkontserti lõpptulemuste mõjutamiseks. 



Ja sinililli kõlbab ka igal kevadel üha uuesti pildistada.