Seekord on piltidel üks tavaline prügikast ja üks ökoloogiline jalajälg

Lühinägelik

Arvab et kõik on korras

Vaadates ette

Selline artikkel oli: http://alkeemia.delfi.ee/keskkond/prygidraakon/uleskutse-tarbi-teadlikult-ja-proovi-sel-nadalal-vahem-jaatmeid-tekitada?id=73019209. Tahtsin seda kommenteerida, aga ei saanud, sest ma ei ole Facebook’ kasutaja. Anonüümselt ma ei tahakski, Delfi-ID-ga ei saa, Google-ID-ga ei saa, ID-kaardiga ei saa. Kui sind ei ole näoraamatus, siis sind ei ole meie jaoks olemas. Nii see käibki: kui sul on Windows XP, siis sind ei ole e-riigi jaoks olemas, kui su (nuti!) telefon on 8 aastat vana, siis meile sellega enam lugeda ei saa. Asjad on veel mehhaaniliselt ja elektrooniliselt töökorras, aga ühiskonna jaoks vananenud – jäätmed.

Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Keegi oli mu algse mõtte juba samuti kommentaari lisanud seal (muidu oleksin palun siinse jutu sinan linkida kellegi): mul on jäätmeid puudu! Elame isaga kahekesi väikses majas ja prügikonteiner on 240 liitrit. Seadus ei luba tühjendada harvemini kui kord kahe nädala tagant, selle ajaga saame vaevalt 40 kokku, 200 jääb puudu. Kunagi elas majas rohkem inimesi ja siis saime enam-vähem täis. Võiks vahetada sada liitrit väikesema vastu, ainult et selle tühjendamine maksaks kõigest paarkümmend senti vähem ja siis oleks ju vana konteiner jääde. Me oleme kohustatud jäätmeid tootma!

Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Täna on trendikas võidelda kilekottide vastu. Miks? MIKS? Jah, võib-olla tõesti kunagi üks kass pani pea kilekotti ja suri ära, kes seda täpselt enam teab. See, et kilekott on kurjuse kehastus, on ilmselge kellegi vandenõu et juhtida tähelepanu kõrvale tõeliselt halvalt! Mispoolest kõik muud plastikust väikepakendid – alates jogurtitopsist kuni grill-liha karbini on vähem halvad? Miks just puuvilja-kilekotid on sihtmärgiks võetud? Leiva ja saia tehases pakendamise vastu võiks ju ka kampaania korraldada. Aga kommipakk ja pelmeenid – kas need võivad jääda? Õigupoolest on need kilekotid ainukesed pakendid, mida tõesti saab korduvalt kasutada: kõik muu rändab otse edasi, aga nende sisse saab pakkida muud prahti, kui neid ei oleks, ostaksime eraldi prügikotte. Teine vaade: sealsamas poes saiakesi ja komme-pähkleid saab kaaluda paberkottidesse. Miks ei võiks köögivilja osakonnas samasuguseid kasutusele võtta ja rahu maja? Mõlemad on tasuta ja mõlema sisu maksab umbes ühe palju. Selle asemel leiutatakse mingeid võrke ja valmistatakse ette karme seadusi. Mis võrkudesse üldisemalt puutub, siis ma ei suuda marjapõõsastele neid lindude vastu laotada, sest vanasti poos iga suvi mõni pisike ennast sinan kogemata üles. Selles mõttes, et ka võrk-kott on loodusesse vedelema jäädes kellelgi ohtlik.  Nende paberkottidega on tegelikult hoopis teine probleem. Teatavasti läheb täna ju olmeprügi ahju. Kilekoti ja üldse plastiku puhul saame sel teel kogu algse nafta energia suures katlas tagasi, aga paberkott, kui tema on natuke õhu või lausa ilma käes olnud, imab endasse niiskust ja selline asi päris protsessi. Kokkuvõtteks, kui mul oleks natukenegi ettevõtlikust, algataksin ühiskondliku liikumise „Jah kilekottidele!“, sest need on ainukesed pakendid, mida saab tõeliselt korduvalt uuesti kasutada.

Minu evolutsiooniteooria

Kui palju rohkem

Jõuab üks tark küsida

Kui seitse lolli

Mispärast puulehed on pärast värvilised? Lilledega on arusaadav, meelitavad sumilasi ligi, need tolmutavad, elu areneb. Teised jälle – loomariigis - saadavad kirevusega ohusignaali, et ära söö mind, ma olen mürgine. Või lihtsalt võrgutamise pärast, kui mõelda isalindudele. Aga mis kasu saavad punakuldsusest vaher või mustikas? Loogiline seletus on, et nad teevad seda minu pärast! Mulle ei meeldi sügis, siis läheb kõik pimeduse poole, aga kui on midagigi ilusat, siis see teeb tuju natukenegi paremaks. Või noh, vähem halvaks.

Või võtame lõhed (mitte praod vaid kalad). Ma olen tahtnud sellest ammu rääkida. On üks kuulus film, mida näidanud kõik endast lugupidavad kanalid, sellest kuidas mingid lõhed paljunevad ja surevad. Kui nad on täis kasvanud, siis nad ujuvad teisele poole ookeani ja piki jõgesid üles oma sünnipaika ja kudevad seal ja ongi kõik. Kärestikes püüavad neid karud – palju püüavad. Kui nad ei ujuks seal ülesvoolu, sureks karud ära, sest neil ei oleks vajalikul hetkel piisavalt süüa. Lõhede rümbad jäävad sinna ja väetavad metsa – kui ei jääks, poleks metsa. Mismoodi arendas evolutsioon lõhedele sellised harjumused, mis on kasulikud mõmmile ja kuusele, hoopiski mitte talle endale? Ärge ajage mulle palun niisugust jama!

Mina arvan hoopis, et kogu see eluslooduse mitmekesisus on üks projekt, kooliprojekt. Mingid kõrgemad olendid – ärgem nimetagem neid jumalateks, ehkki seda nad kahtlemata on – need olendid pidid koolis igaüks looma ühe liigi. Lasteaias ainurakseid, nooremates klassides putukaid, gümnaasiumis lõpus imetajaid ja vahepeal vahepealseid. See seletab kõike – miks on mingit ühtset loogikat, samas üüratuid erisusi, kohatisi veidrusi – lapsed on erinevad, õpetaja sama. Materjalid ja ülesanded  olid ühesusugused, aga lahendus kukkus igaühel isikupärane välja. Mõni kirjutas teise pealt maha või viskas nalja või mõlemat korraga (näiteks sebra!). Loomad ja taimed tehti erinevates õppeainetes, aga kasutati ühist laborit – Maad. Inimese tegi kuldmedaliga lõpetaja, nende kooli au ja uhkus, pärast seda otsustati, et jätame selle rämpsu sinnapaika ja võtame uue puhta planeedi kusagil teises dimensioonis. Kahju, et ma selle teile nüüd ära rääkisin, mõtlesin sellest kunagi ühe toreda jutu kirjutada, aga nüüd pole enam huvitav.

PS! Miks päikeseloojang on ilus? Arvatavasti mõned peatusid oma teel et seda imetleda ja neist said inimesed. Teised läksid edasi, jäid pimeda peale, eksisid metsa ära ja on seal siiamaani, ahvid.

PPS! Tegelikult ma üritasin lihtsalt mõtteid tööst eemale saada.

Nädal number ei mäletagi milline

Vaatenurk muudab

Mõttetu huvitavaks

Ja lihtsa ulmeks

Seekord teksti ei tule, ainult pildid.

Kolm pilti räägib

Rohkem kui kolmsada kolm

Koma kolm sõna

Kui mõni ei saanud aru, mis on piltidel, siis ta peab leppima lihtsa teadmisega, et ei mõista mind.

Koht ruumis

Päikeselaigus

Nurruv kass peab võitlema

Oma koha eest

Laps läheb esimesse klassi, siseneb esimest korda klassiruumi, istub kellegi kõrvale keda kohtab esimest korda ja neist saavad sõbrad eluks ajaks. Või siis mitte. Igal juhul on see esimene september seitsmeaastaste jaoks uus kogemus, kui nad peavad kiiresti otsustama ja valima koha, mis jääb pikkadeks kuudeks. Mõnele meeldib ees, mõnele meeldib taga, mõnel pole aimugi kus oleks parem. See õige koht võib olla juba hõivatud ja siis tuleb kiiresti ümber otsustada või võidelda. Igal järgmisel aastal on see juba lihtsam. Või siis üks järjekordne stressiallikas meie, ülitundlike jaoks.

Kui me olime tööl kolmekesi toas, siis toimus kohtade jagamine kuidagi möödaminnes. Kümnekesi uues majas püüdsime grupitööna luua mingit loogilist rida, et kellele kellega oleks vaja kõige rohkem koostööd teha, need oleksid lähestikku. Ükskord kolides võtsime loosi. Ühes osakonnas tegime nii, et igaüks kirjutas salajasel hääletusel oma esimese ja teise eelistuse ja hämmastaval kombel jagunesid sel teel kuus kohta kaheksast justkui iseenesest ja ainult mina ja NJ preetendeerisime täpsel samale ja viimast allesjäänut ei tahtnud keegi ja meie kaks siis heitsime liisku (ja mina võitsin). Ükskord käisime kogu kontoriga suhtekoolitusel ja pärast realiseerisime seal välja pakutud plaani, et inimesed tuleb ümber paigutada selliselt, et regulaarsed kahekõned ei käiks üle kolmandate isikute peade ja igaühe lähinaabriks oleks just selline veidrik, kes on just tema jaoks kõige kergemini talutav. Uue töötajana vanas tiimis istud sa muidugi sinna, kus on vaba, kuhu keegi varem pole tahtnud. Viimati pärast remonti tegid grupijuhid isekeskis täpse skeemi, kuhu keegi alluvatest peab istuma, sest nemad ju teavad täpselt, mis on hea ja õige.

Jõudsimegi tänasesse päeva. Osakonnajuhataja saatis kõigile meili, et teeme kolimispäeva: paigutame kolm gruppi nii, et oleks esimene siin, teine seal ja kolmas keskel, mitte läbisegi. Natukese aja pärast läks JK kiirel sammul KH juurde ja sositas talle midagi kõrva, mille peale KH vastas kõva häälega, et pärastpoole. Mina loll olin oodanud, et me arutame seda asja, teeme mingi plaani, kuulame arvamusi, otsime kompromisse, kaalume variante, lepime kokku, leiame lahenduse. Õige mees nii ei mõtle, õige mees, kohe kui on oma eelistuses kindel, seab eesmärgi ja hakkab selle poole püüdlema. Kes ees see mees. Kui reegleid ei ole, tee omad reeglid ja mängi nende järgi. Ma oleksin ka KH vana koha valinud, kui mul oleks olnud valikuvõimalus, aga ei olnud, sest mina ei olnud õige mees õigel ajal õiges kohas. Vahet ju ei ole, kus istuda. Lihtsalt inimloomus tuleb välja ja saab selgeks sellistes situatsioonides, ja siis veel see ka, mis vahe on grupil ja meeskonnal.

Omal ajal ülikoolis tüdrukud rääkisid, et neile kohutavalt imponeerisid mõned mees-kaas-tudengid, kes neile alati kummardades uksi avasid, ees sisse lasid, välja arvatud juhul, kui oli suures auditooriumis kontrolltöö, siis panid need džentelmenid maksma oma füüsilise jõu ja ründasid läbi inimmassi parimate potentsiaalsete positsioonide poole, millistes oleks tagatud minimaalne risk maksimaalse mahakirjutamise korral.