Mis on roheline?

on kirjud koerad

mustvalges kataloogis

värvide järgi

Minu kooliajal õpetati, et hüdroenergia on roheline energia. Siis ehitasid hiinlased suure tammi, ujutasid külad üle ja kusagil mujal hävis veel mingite konnade kudemispaik ja nüüd õpetatakse, et hüdroelektrijaam ei ole enam roheline. Norras mägijõgesid vaadates tundus küll, et selle energia võiks kuidagi inimese jaoks ära kasutada ilma et sellest suuremat kahju sünniks.

Nüüd õpetatakse, et tuulikud on rohelised. Ühe väikese vuriseva ratta vastu talumaja kõrval poleks ehk kellelgi midagi, aga tänapäevaseid hiidtuulikuid ükski inimene oma naabrusesse ei taha. Väga suured tuulegeneraatorimetsad pidavat loomi, eriti linde, häirima.

Päike pidi ka hästi roheline olema ja palju energiat sisaldama. Paneeli, mis muundab päikesekiirguse elektriks, tootmise pidavat jällegi hirmus keemia olema ja jubedalt saastama.

Kuidas üldse defineerida mõiste „roheline“? Paljud inimesed arvavad, et „roheline on see, mille kasutamise eest saab valitsuselt taotleda rohelise toetust“. Kui nemad otsustasid, et elektriauto on roheline, siis seda ta ka on, vaatamata mitmele uuringule mis väidavad, et kui võrrelda kogu elutsükli vältel tootmises utiliseerimiseni, on elektriauto „ökoloogiline jalajälg“ suurem kui samas mõõdus diislil.

Tegelikult, elektriautost see mõtlemine siin alguse saigi, sellest teemast:

http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=42515. Kuidas keegi julgeb väita, et meie tulevik ei ole elektriautod? AMF foorumi kasutajad tunduvad küsimusele - kas ostaksid endale elektriauto – vastates jagunema kaheks.

Ühed ütlevad, et ostaks, kui säiliksid kõik praeguse auto omadused, nii praktilised kui mugavuslikud. Ma olen nendega täiesti nõus, sama raha eest võtaks ju vaiksema ja puhtama küll. Kuid kas pole siis sada aastat otsinguid piisav tõestus, et elektrit ei saa kokku pakkida ja kaasa võtta nagu suure energiatihedusega vedelikku. Selle salvestamise seadmed on rasked, nende eluiga lühike ja täitmisaeg suur – kui laboris õnnestub parandada ühte neist kolmest omadusest, halveneb kohe teine.

Teised leiavad, et elektriautot ei saa ehitada nii, et sisepõlemismootor välja ja elektrimootor asemele. Tuleb luua täiesti uus kontseptsioon - kergem, voolujoonelisem, funktsionaalsem. Ma olen ka nendega täiesti nõus! Lisaksin veel, et kui nüüd sellele täiesti uuele enneolematult ökonoomsele autole asetada üks hea pisike bensiinimootor, saaksime veelgi parema auto.

Ega ma ei arvagi, et poliitikud üle maailma on lollid ja pahad, et tahavad meid suunata elektriautot kasutama. Kui suures linnas osa autosid ei haiseks ega müriseks, oleks seal parem elada. Aga kas on kõige õigem alustada sõiduautost? Miks ühistransport ei võiks rohkem elektriga olla, sõidab oma tiiru ära ja lõpp-peatuses laeb - kogu aeg sama liini sõitvale on lihtne arvutada optimaalne akupaki suurus ja laadimisseade. Või prügiautod elumajade akna all manööverdamas – koorem maha läheb ühes kindlas kohas, kus toodetakse muuhulgas ka elektrit (meenutuseks, Iru ja Tallinna elektrijaamad plaanivad mõlemad prügipõletust). Milleks osta elektriauto riigiametnikule maapiirkonda, kus ei ole probleeme õhusaastega, ehkki nii põllu- kui metsatöö masinad on räiged diislid? Tallinna kesklinnas tuulevaikse ilmaga tekib vahest tunne, et õhk sisaldab kummalisi aineid. Äkki oleks riik saastekvoote müües nende pisikeste patareidega siniste asemel võinud osta hoopis suuri sarvedega?

Ühe ülikooli rektor ütles ükskord, et tänapäeva rohelistel on ühiseid jooni endisaegsete punastega. Tookord oli konkreetne küsimus selles, et kortermaja elanikud ei soovinud oma naabrusesse ülikooli laienemist ja saatsid rohelised enda eest võitlusse liivaluidete-tühermaa kaitsmise sildi all. Üldistades, kui sa ei soovi oma naabrusse uut teed, tehast või lihtsalt maja, alati võib leida looduses „midagi“ ja siis fanaatikud, kes „seda“ kaitseksid – paraku selline maine on paljudel rohelistel liikumistel.

Mõned tõmbavad rohelisuse piiri taastuvenergia ja fossiilsete kütuste vahele. Hiljuti just otsustati ametlikult, et puidu ajamine põlevkivi jaoks disainitud katlasse ikkagi ei ole roheline. Aga kui jämedast palgist ikkagi on veel eetiline küttepuud teha? Kui söötis põllumaale külvata diisli-rapsi, siis see on hea, aga väidetakse, et globaalselt ei jagu viljakat pinnast toidukultuuride jaoks piisavalt. Mis oleks kõige jätkusuutlikum energeetiline tegevus keskmisel Eestimaa lapil, kas energiavõsa puiduhakkest elekter, mingist kultuurist vedelkütus või biogaas loomse produktina? Milline neist kolmest annaks kõige rohkem kilovatt-tunde hektari kohta aastas, ilma sealjuures mulla kvaliteeti langetamata?

Vanasti räägiti, et fossiilsete kütuste ärakasutamine on halb, sest nende varud saavad otsa. Aga äkki ongi inimkonna loomise mõte looja poolt, et oleks keegi, kes päästaks vabaks miljoneid aastaid vangis olnud energia, et teha teed millelegi paremale? Halb on see, kui nende ammutamise tagajärjel muutub maastik, nagu näiteks Kanada naftaliivade puhul, või kui suur kogus satub looduses kohta, kuhu ta muidu ei sattuks, näiteks BP puuraugu purunemine Mehhiko lahes. Äkki näiteks juhtub saja aasta pärast mingi looduskatastroof, mille tagajärjel maakoore all olev nafta pääseb liikuma ja reostab maailmamere, aga õnneks inimene jõudis osa enne ära põletada...

Mina arvan, et rohelisust ei saa defineerida üldiste reeglitega. Selle asemele oleks vaja mõtteviisi mis ei tugine õpetustele vaid intelligentsile, igal üksikjuhul hindamisele ja valikutele, mis on mõistlikum lokaalselt ja globaalselt ühekorraga.

Vanasti oli kombeks Lilleküla hoovides puulehti põletada, aga nüüd on see keelatud, sest suits linnas on paha asi. Samal ajal tehakse täpselt sedasama puisniitude taastamise ja hooldamise käigus – kes nostalgitseb mõnusat lõhna võib minna Euroopa Liidu poolt toetatud talgutele http://www.talgud.ee/.