Saturday, March 26, 2016

Sõbrad, seltsimehed, kodanikud ja muud nimed

Nimisõnades
Sügavamad värvid kui
Mõnel molbertil

Sõnal „inimene“ on palju sünonüüme. Üks kolleeg alustab pöördumisi kõigi koosolekul osalejatele poole: „Sõbrad...“ – „mis pagana sõbrad!“, tahaks ma igakord karjuda, me vaevu talume teda, ainult juhuslikult praegu sama tööandja heaks tegutsemine sunnib ühes ruumis viibima. Teine räägib kaastöötajatest kui „seltsimeestest“ – no ei ole äriettevõttes seltsimehelikkust, on hierarhia ja protsessid, “Tambovi hunt on sulle seltsimees!“, tahaks talle käratada ta oma keeles. Üks endine ülemus nimetas kliente alati „kodanikeks“ – kogu aeg kibeles mul keelel, et mis vahe seal on, mis riigi alam, teenuse kvaliteet ja hind ei tohiks küll passi värvist sõltuda.

Mitmed ulmekirjanikud, nagu näiteks Ursula K. Le Guin ja Patrick Rothfuss on võlurite kunsti tähtsa osana maininud fenomeni, et teades asjade, nähtuste, olendite tõeliseid nimesid, saad nende üle võimu. Sama teema oli vendade Grimmide poolt ülestähendatud looga Rumpelstiltskinist, mille juured teadlaste väitel on 4000 aasta taga.

Mina mõtlen, et kas mitte õigete nimedega rääkimine ei tee meid tugevamaks. Olen märganud, et need kes kasutavad valesid väljendeid, ei ole ka teemas sees tavaliselt. Kui oled võtnud vaevaks millegi nimetuse üle juurelda, siis oled süüvinud asja olemusse ja mõistad seda. Ei mingit maagiat vaid iidne rahvatarkus – kas tead, millest räägid või ei tea sina seda mitte, aga kui tead, siis kasutad ka korrektseid termineid.

***

Kui ma ütleks, mis on piltide nimed, oleks Teil neid palju lihtsam mõista.



Saturday, March 19, 2016

Ebaõnn [nummerdatud]

Õnnetundesse
Investeerimatused
Maksavad kätte

Reklaamid olid postkasti pilu vahelt väljas ja käkras [1]. Selgus, et üks postiljon oli sinna surunud 17 eksemplari Linnalehte ja siis järgmise laar ei mahtunud enam otsa ära. Olin just ühe filmi ilmutusest kätte saanud ja kui ketta arvutisse panin, selgus et skaneerimisel olid kõik kaadrid nihkesse läinud [2]. Algul kirusin kurba saatust, aga pärast väikest uinakut otsustasin sammud kaubanduskeskusse tagasi seada ja et mitte ainult selle pärast minna, siis ostan ka söögipoest midagi head. Tütarlaps oli kohe nõus, et asi on valesti ja tuleb uuesti teha, aga siis vangutas pead, et sellega läheb ikka aega. Ma ütlesin, et ega mul kiiret ei ole, võin küll homseni oodata, aga selle peale selgus, et jutt on kahest nädalast, mitte kahest tunnist [3]. Kviitungit tasku pannes selgus, et rahakotti mul nende pükste taskus kaasas ei olnud, nii et toidupoodi ei saanudki [4]. Koju jõudes tahtsin pesud pessu panna, aga õde oli kodumaal käimas ja ette jõudnud ning masin hõivatud [5].

Neli päeva hiljem helistas fotopoe neiuke ja ütles, et sai juba valmis. Rõõmus erutus asendus ... millegi muuga, sest vaadake ise [6].



Sama leti taga teevad erinevad masinad sama tööd päris erinevate parameetritega. Kvaliteet ei ole üheselt mõistetav termin. Tellides kusagilt mingit teenust, on sul sellest mingi ettekujutus, aga see ei pruugi kokku langeda teenusepakkuja nägemusega samast asjast. Mulle oleks meeldinud teise versiooni kadreering esimese versiooni kontrasti ja gammaga, aga see on kõigest ühe juhusliku inimese arvamus.

Võib-olla sellepärast mina ei sobigi kunstkäsitööliseks, et kui minu arvamus hägustes küsimuste ei lähe kliendi visiooniga kokku, siis ma kaldun ennast süüdistama, kuid poliitiliselt korrektne oleks raiuda oma tõde. Pühendunud harrastaja ja odav masstootja ei kipu just sageli ühist keelt leidma. Sa hakkad mingi alaga tegelema, sest see on sulle hingelähedane, aga selleks et äriliselt ots otsaga kokku tulla peab tegema kompromisse ja lõpuks ei ole see enam üldse see.


PS! Ja proovisin ära, see uus vana India stiilis õlu mulle ei maitse [7].

Saturday, March 12, 2016

Vandenõuteooria

Reaalsustaju
Kohalolekukontroll
Iseeneses

Juba mõnda aega on mul tööjuures tunne, et olen varjatud kaameras. Täiskasvanud tähtsatel ametikohtadel inimesed ajavad ametlikel kohtumistel nii jaburat juttu, et see lihtsalt ei saa tõsi olla. Jagasin seda mõtet mõne mõistlikuma kolleegiga ja üks pakkus välja, et äkki on tegemist mingi The Truman Show uuversiooniga, teate küll, see film Jim Carrey’ga peaosas, sest harilikus telesaates peaks ju seltskond kohe-kohe naerma purskama ja lollitatavale tõe paljastama.

Inimesed justkui ignoreerivad kõike, mida moodne ühiskond on sajandite jooksul kogenud ning välja mõelnud millegi tegemise, juhtimise, arendamise ja avastamise kohta. Nad püüavad puhtalt lehelt leiutada selliseid asju, mille kohta nii teadlased kui tegutsejad on teinud juba raamatukogutäite kaupa märkmeid. Mõnikord minnakse rõõmsa ümina saatel vastuollu elementaarse loogika ja aegruumi alustega. Ebakõlasid põhjendatakse enamasti säravail silmil selliste väljenditega nagu „see on otsustatud varem ja/või mujal“, „jah aga ma väga usun neisse“ või siis lihtsalt „me ju vajame muutusi!“.

Paar päev tagasi tekkis mul uus mõte: äkki inimesed on mingi narkootilise aine mõju all, mis pärsib nende argimõtlemist ja stimuleerib illusioone. Algul kahtlustasin konkreetseid isikuid konkreetses tarbimises, aga kui nimekiri mõttes muudkui venis ja venis pikemaks, taipasin korraga, et see peab olema mingi gaas, mis täidab kogu kontorihoonet. Nüüd võiks välja uurida, kas see meelemürk on seal õhus tahtlikult, kellegi suure plaani osana, või juhuslikel asjaoludel, tekkinud erinevate tegevuste jääkproduktide segunemisel. Kuna pean ise nelikümmend tundi nädalas selles keskkonnas viibima, ei saa ma kogu küsimust edasi uurida või kui uuringi, ei saa minu järeldusi usaldada.

Realistlikumad lahendused on näiteks, et kõik on lihtsalt uni või et maailm ongi ettekujutuse vili ja tegelikult pole mitte midagi olemas.




Friday, March 4, 2016

- - -

autisti ei saa
vägivallaga august
välja ajada



Panin ükspäev üleeelmise postituse pildi fotokalasse (https://www.fotokala.ee/baas.php?aktsioon=kategooriad&pilt=54445), mitmed leidsid seal võimaluse oma tühisuse afišeerimiseks.