Kui ütleme e
Näod lähevad naerule
Mõttevabana
Lühidalt on mõte, et paberist
kassatšekkide asemel võiks sama informatsiooni talletada kuhugi kesksesse
elektroonilisesse andmebaasi. Tehnoloogiliselt ei oleks selles midagi liiga
keerulist. Idee on võitnud erinevatel konkurssidel innovatsiooni auhindu ja
kevadel jõutakse esimese praktilise realisastioonini ühes bensiinijaamade
ketis vist.
Hiljuti ühel tutvustusel olid asjaosalised
väga entusiastlikud. Siis küsis saalist keegi: „Aga kes on sihtrühm?“. Selle peale
esineja tunnistas, et jah, selles osas – sihtrühma leidmise osas – on veel vaja
palju tööd teha, aga muidu läheb hästi.
Esimest korda olin ise seotud ühe projektiga
umbes aasta tagasi. Siis avaldasin arvamust, et loomulikult ma annan endast oma
eriala piires parima, aga tervikuna meenutab kogu plaan raha põletamist tuulise
ilmaga lagedal väljal. „Kuidas sa võid niimoodi öelda, see on ju viis aastat
väga kuum teema olnud?!“, hüüatas keegi tarkpea. „Just nimelt,“ vastasin ma, „viis
aastat kuum teema, aga töötavat prototüüpi veel ei ole. Miks?“. Mõne kuu pärast
see konkreetne alamprojekt peatati, sest üks rahastajatest loobus. Osutub, et
kui me võtame ühe hariliku kassasüsteemi, mis suudab arvutada teenuse hinda
kliendi jaoks, registrerida tehingu müüja kesksetes süsteemides ja trükkida selle
kohta kviitungi – kui me üritame sellele valmis lahendusele juurde lisada
oskust suhelda veel mingisuguse keskse kviitungite registriga, siis see ei ole
üldse mitte odav, see on väga kaugel odavast.
Teine rahastaja oli teinud põhjalikud arvutused ja leidnud, et see asi tasub ära, kui saab uutes müügikohtades
loobuda tšekiprinteri soetusmaksumusest, hooldusest ja kulumaterjalidest. Tema matemaatika
põhines eeldusel, et pool aastat pärast esmaesitlust on 100% klientidest vabatahtlikult
nõus loobuma igasugustest paberilipakatest. Kui tõenäoline see on, et mitte
ükski inimene ei soovi oma ostu kinnituseks paberit? Siinkohal võiks võrrelda
e-arve ja e-retsepti lugudega: mõlemad on väga mugavad, levivad kiiresti, kuid paberalternatiive
välja tõrjuda ei suuda aastategagi.
Eelmise riigikorra ajal oli levinud tekst „...kontrollige
kassa juurest lahkumata, hilisemaid pretensioone ei rahuldata!“. E-kviitungit saab
klient näha oma nutiseadme ekraanil, aga kuni ta „süsteemist süsteemi ja tagasi
liigub“ kulub aega suurusjärgus minut, mis tehniliselt võib tunduda lühike, aga
kaasaegses jaekaubanduses on see terve igavik nende jaoks, kes ootavad selja
taga. Viimastel aastatel on tehtud tõsiseid pingutusi, et näpistada siit või
sealt 5 sekundit, näiteks kaardimakse valideerimisel või kviitungite trükkimisel,
sest suure poe jaoks tähendab see lihtsalt läbilaskevõimet. Kas olete märganud, et väikestes poodides
küsitakse: „Kviitungit soovite?“ ja siis kas trükitakse või mitte, suurtes
küsitakse samamoodi, ja siis kas ulatatakse või kortsutatakse. Sest ökonoomsem on enne trükkida ja siis küsida.
Üks kõva argument on, et säästame loodust.
Vähem paberit, rohkem metsa. Ma arvutasin natuke ja jõudsin tulemuseni, et minu
postkasti topitud reklaamid ületavad suurusjärgu jagu kassadest saadud
kviitungeid, igas ajaühikus ja ükskõik kas mõõta ruutmeetrites või kilodes.
Mõlemad rändavad minu puhul enamuses otse prügikasti, vaid üksikutele
heidan korraks pilgu peale. Nii et kui firma, kelle äri hulka kuulub ka paberreklaami
levitamisteenus, leiab et kviitungite trükkimine on saatanast, siis kõlab see
pisut silmakirjalikult. Trükitud kuid kliendile mitte-ulataud kviitungid
võiks ju taaskasutuse suunata. Huvitav, kas mõnigi suur pood neid kogub, eraldi
olmeprügist vanapaberina vaatleb?
Kogu idee originaalne osa on see, et teeme
tsentraalse andmebaasi.
Praktikas iga pood ju oma müügiridade kohta nagunii peab andmebaasi, küsimus on
nende sidumises ostjaga. Selleks, et seda teha, on vaja kahte asja: kliendi
nõusolekut ja siis mingit protseduuri, kuidas identifitseerida isikut. Selle
kevade pilootprojektis olevat seda plaanis teha pangakaardi kaudu. Et kui
maksad kaardiga, siis võid valide e-kviitungi, kui sulas, siis mitte. Aga oot,
pangas on ju nagunii kõik mu kaarditehingud kirjas: kus, millal ja kellele makstud.
Kaupmees jälle teab, mida ja kui palju, nii et saaksime ka ilma kolmanda
osapooleta vajadusel pildi kokku. Just täpselt niimoodi juba paljudki juba ammugi
teevadki: nii jalgratta kui külmkapi ostul öeldi, et paberite säilitamine ei
ole kohustuslik, sest garantiitingimuste jaoks tarvilik info on nende püsikliendibaasis
minu nime taga kirjas.
Muidugi võiks olla vahva vaadata ühest kohast
kogu oma tarbimiste ajalugu, aga kui tihti ma seda ikka teeksin? Me elame ajastul, kus iga inimese käigud ja
tegemised on üha täpsemalt jälgitavad – ma lepin selle kui paratamatusega, aga
miks peaksin vabatahtlikult suunama oma andmed veel ühe start up’i andmebaasi?
Kelle seda vaja on, kes on nõus, kes on nõus
maksma?
