Saturday, March 4, 2017

Alati kasulikud soovitused

Soovitajate
Pädevist kontrollida
Pole viisakas

Kokkuhoiu esimene reegel on, et pange telliskivi WC loputuskasti. Kokkuhoiu teine reegel, et lisage auto rehvidesse pool atmosfääri rõhku juurde.

Tervisehädade puhul on esikohal soovitused, et jätke suitsetamine maha ja sööge vähem rasvast sealiha. Ainult et kui nikotiinist on loobutud juba ammu ja pekk lapsest saadik vastumeelne olnud, siis läheb asi keeruliseks.

Väga populaarne on trend "muuda organism aluselisemaks" - sest paljud hädad algavad liigsest happelisusest. Võib-olla tõesti. Naljakas et varem pole märgatud, aga see selleks. Kuna paljudel on probleem liigse happelisusega, peaksid kõik püüdma muuta ennast aluselisemaks. Kõige lihtsam on juua vett soodaga. Soovituse edasijagajad unustavad tihti, et maos peab toidu töötlemiseks olema happeline keskkond. See tähendab, et soodavett ei tohiks juua seedimisprotsessi eel või ajal, muidu võib kogu ainevahetuse rikkuda.
Vahepala: sidrun on ise happeline, aga muudab inimese sisemust aluselisemaks - see on üks bioloogia ja keemia ühiseid trikke. Nii et võib ka sidrunivett juua - maitse on parem ja muidu ka. Siis tuleb keegi välja soovitusega, et lisage sidrunivette soodat - kaks ühes ja maitse on talutav. Kas siis need hape ja alus üksteist vastavalt koolikeemia seadustele juba klaasis ära ei neutraliseeri, nii et tolku polegi - see küsimus sunnib enamasti eksperdid lihtsalt jututeemat vahetama.
Omega-3 ja omega-6, need on ühed tegijad. Algul olid kolesterooli ja veresoonkonna huvides vajalikud, viimastel aastatel ka igale poole mujale. Õiges vahekorras saab teadagi kust - kalast, ilusast suurest ookeanikalast. Kindlasti vältige kasvandustes toodetud kala, sest see on kosunud hormoonide, ravimite ja kõigi kahjulike tehissöötade peal! Maailmameres vabalt ringi ujunud loom on millalgi oma loomuliku elu jooksul külastunud reostunud piirkondi ja söönud sisse raskemetalle, nii et seda mitte mingil juhul rohkem kui kord nädalas natuke garneeringuks! Aga mida siis, kuskohast - ainult omakasvatatud, akvaariumist või tiigist?

Piim oli kunagi tähtis. Varsti leiti, et toorelt parem ei maksa, aga hapendatult ja jogurtina seda rohkem. Siis tuli moodi laktoositalumatus ja viimane trend on kaseiinitalumatus. Kuna paljudel on diagnoositud esimene ja mitmetel kahtlustatakse ka teist, peaksid kõik hoiduma igasugusest piima baasil loodud produktist!

Veel naljakaid näiteid: avastati, et kõiges kurjas on süüdi loomne rasv - seda püüti asendada taimse analoogiga, kuni selgus, et viimase kõrvalnähud on veelgi hullemad; suhkru kui surma alternatiiviks loodud magusained on kõik kohutavalt mürgised. Või äraspidiseid: munal olid veel hiljuti karmid piirnormid, nüüd võib lausa neljakaupa süüa; kohvi on kaua halvaks harjumuseks ja mõnuaineks peetud ja alles viimasel ajal avastatud kasulikke omadusi nii südamele, immuunsus- kui närvissüsteemile. Ma ei imestaks, kui varsti leitaks gluteenis midagi tervislikku.
Vahepala: aastakümnete eest diagnoositi mul neerukivi. Kõigi tuttavate ja perearsti esimene reaktsioon oli: ära söö tomatit, juustu, sprotte ja veel midagi. See noormees aga, kes selle välja lõikama pidi (tegelikult ei lõigatud, sest lahustus ise enne tähtaega puhtjuhuslikult ära (äkki ei olnudki kivi vaid väike liivakuhi?)), tema ütles ausalt, et seda, mida ma süüa ei tohi, oskab ta alles siis öelda, kui kivi näidis on laboris uuritud, sest ehkki eelmainitud on väga tüüpilised, on igal inimsel siiski erinevad koostisosad - söögu ma mida tahan, aga kõike mõistlikes kogustes.
Teine soovituste tüüp, mida ka mitte vähe ei kosta viimasel ajal on: "kuula oma keha!", "kuula oma südant!", "kuula kõiksuse häält!". Originaalis on inimene nii loodud, et talle maitsevad rasvad ja süsivesikud, sest neid ellujäämiseks hädavajalikke oli karmis looduses vähe saada. Tsivilisatsiooni arenedes muutusid mõlemad ühe odavamateks ja sellest tulenes liialdamine. Loogiline reaktsioon oli, et inimene ei tohi süüa mis talle maitseb vaid peab kuulama targemate õpetusi. Äkki on nüüd kätte jõudmas see aeg, kus inimene võib jälle iseennast usaldada: mitte juhinduda ainult maitsest vaid hinnata ka järgnevaid meeleolusid kõhus ja peas, nii lühemas kui pikemas ajalises vaates?

Mõned ütlevad, et toituda tuleb mitmekesiselt ja mitte millegagi ei tohi liialdada; teised jälle, et iga palukest peab enne suhupistmist põhjalikult kaaluma ja on olemas häid aineid, mille piiramatu pruukimine parandab kõik.

On ära tõestatud, et need molekulid mis mõjutavad aju, saavad alguse seedimisest. Aga miks? Kas sellepärast, et sõime valet asja, või sellepärast et aju andis, tulenevalt oma probleemidest, korralduse valet asja sünteesida? Põhjused ja tagajärjed, kas stress rikub seedimist või vastupidi? Selge on see, et väike kogus meeldivat söögipoolist parandab tuju, mis soodustab omakorda kõiki muid protsesse kehas, sealhulgas ka ainevahetust; suur kogus raskesti seeditavat kraami jällegi töötab samas ahelas täpselt vastupidi. Kui mul kästakse konkreetselt midagi vältida, siis on see selge stressi allikas, sest vältimise protsess - pidev "äkki see ikka sisaldab", pluss valikud on vähenenud, pluss sotsiaalne seletamine - on kurnav.
Vahepala; ma kohtasin hiljuti ühte veendunud veganit. "Ei ärge minu pärast muretsege, mul on oma toit kaasas; ah kas te panite juba liha sisse, ma oleks tahtnud enne oma osa ära võtta; oi ärge keetke tatart nii kaua, see pole ju harmooniline; ei ma tõesti ei häiri teid üldse, lihtsalt lubage mul pool tundi oma herneid hautada enne kui grupile lõunat tegema hakkate; mind üldse ei sega kui teie ennast mürgitate, ma lihtsalt ütlen et see on kahjulik mida te teete; siin poes ei olnud piisavalt mahedat kaupa, kas me saaksime järgmise juures ka peatuse teha; jne". Aga võib-olla oli ta enne taimetoitlaseks hakkamist veel ebameeldivam inimene.
Tuleme tagasi alguse juurde. Telliskivi loputuskastis annab märkimisväärset kokkuhoidu veearvetes, sest iga tõmbega läheb ju sellevõrra vähem - ainult et ei saa nii puhas, kui poti looja kavandas. Suurem rõhk rehvides vähendab bensiinikulu arvestatava protsendi jagu, aga mõjub hävitavalt juhitavusele. Kuidas on inimesega, kui midagi nii ilmselget lisada või vähendada?

Ma olen eri aegadel saanud ülikoolis diplomi nii masinate kui majanduse juhtimise alal, õppinud tundma nii tehnilisi süsteeme kui organisatsioone. Loodust, ammugi inimest, ei ole ma kunagi sellisel tasemel tudeerinud. Ma arvan, et elus organism on tohutult keerulisem, kui mistahes inimese väljamõeldud struktuur. Millegipärast hakkab viimasel ajal tunduma, et need, kes annavad nõu, mida peaks oma kehaga tegema, näevad inimest palju-palju lihtsama süsteemina, kui mina.



Järelsõna. Tavameditsiin on meie ajaks arenenud juba sellisele tasemele, et arstiks õpitakse seitse aastat ja ikkagi suudab üks inimene hoomata vaid kitsast lõiku sellest - nimetatakse erialaks. Nii juhtubki, et erineva elundkonna spetsialistid võivad anda vastukäivaid soovitusi - igaüks püüab ravida seda, mida kõige paremini tunneb ja teiste kehaosade pärast muretseb ainult põgusalt. Siin tuleb appi alternatiivmeditsiin: seda saab selgeks õppida lühema ajaga, sest tuginetakse palju kitsamale valikule uurimustest, avastustest või oletustest. Mõlemale on omane statistikaarmastus: kui miski mõjub paljudele (hästi või halvasti), siis peaksid sellest juhinduma kõik (tarbima või vältima). Mõlemas seguneb äri altruismiga - soov aidata ja soov selle pealt teenida.