Minu organisatsiooniteooria

Jõugupealikud

Kasutavad kaasajal

Peeneid nimesid

Kunagi arvasin, et kõige idiootlikum organisatsioon, mida olen näinud, on nõukogude sõjaväeosa. Täna tuleb tõdeda, et kaasaegne vaba ühiskonna edukas ettevõte toimib täpselt samasugustel alustel.

On mingisugune juhatus, tipp, kes suhtleb inimestega ainult poodiumilt pühade ajal või siis karmides kriisi situatsioonides vahetult ja vahedalt. Nende jaoks on olulised numbrilised näitajad, seda mis päriselt igapäevaselt toimub, nad ei tea. Tegelikku tegevust koordineerib mingi keskmiste juhtide kiht, kes ei oma vähimatki ettekujutust tervikust, ajab igaüks oma asja, fanaatiliselt või vähem fanaatiliselt, ja konkureerib omavahel samade ressursside pärast. Nende jaoks on kõige suurem väljakutse pugejalikkuse ja omamehelikkuse tasakaalustamine suheldes vastavalt kas üles või allapoole.

Protsessiliselt on olemas reeglid, eeskirjad, määrused, korrad, juhendmaterjalid, mis kõik on omavahel natuke vastuolus ja mida keegi täpselt ei mäleta, aga neid on palju. Ühed võtavad neid tõsiselt, mitte küll tervikuna vaid enesele meeldivaid detaile, teised ignoreerivad niipalju kui võimalik. Mõnele süsteemile tekib oma messias, kes usub et just selline toimimisviis on õnne alus ja probleemide lahendus. Väga levinud on absurdselt idealistlik uskumus, et mingi üks ühtne raamistik suudab hõlmata eranditult kõiki organisatsiooni tegevusvaldkondi.

Lisaks ametlikele protseduurilistele tegevusnormidele on alati ka niiöelda juhatuse projektid. Need on eriti olulised ülesanded, mille puhul ignoreeritakse kõiki formaalseid kokkuleppeid. Sellise staatuse saamiseks peab asi olema kellegi konkreetse egiidi all sealt päris tipust, oluline on rõhutada, et asi on just nimelt isiklik, mitte ettevõtte kui terviku seisukohast vajalik. Näiteks võib IT juhi lemmikuks olla siseveeb või diviisi staabiülema jaoks karauuli õppelinnak – ei-ei, seda pole aastaplaanis ega eelarves, see lihtsalt tuleb ära teha! Sest talle on väga oluline saada rida saavutuste loetellu oma teenistuslehele ehk CV-sse. Selliste teemadega haakuvad ka pealikute lemmiklapsed – tüübid kes ametlikus struktuuris võivad olla kusagil keskpaigas või isegi päris all, aga seotuse tõttu tähtsa plaaniga omavad eristaatust.

Üksikisiku vaates on edukad enesekindlad esinejad, kelle hääl ja jalg ei värise - mõtete kvaliteet pole oluline. Osavad, targad või kogenud spetsialistid on tagaplaanil – mõned virisevad, mõned joovad, mõned on rahul.

PS! Et keegi ei süüdistaks mind poliitilises ebakorrektsuses ja riiklike usupühade ignoreerimises, panen siia ka lingi ühe kirjaniku jõulutervitusele, mida kunagi üritasin tõlkida:

http://jutulabor.blogspot.com.ee/2013/03/nicholas-oli.html

Originaal koos autoriõigustega ja muu taolisega asub siin:

http://www.neilgaiman.com/works/Books/Smoke+%2526+Mirrors/in/197/

Lelle mälestuseks, isiklikult ja lühidalt

kõik oli teada

läks nii nagu lubati

ikka ei usu

Lastel ei lubatud liiga palju magusat süüa: kõht võib valutama hakata, süda võib pahaks minna, ei ole hea. Tema tegi ükskord oma sünnipäeval suure kausitäie vahukoort vaarikatega ja kõik võisid isu täis süüa. Mis siis kui midagi läheb valesti või pahaks – see on kogemus, õpetlikum kui lõputu tänitamine. Paljud mäletavad, et oli lõbus, keegi ei mäleta, et oleks mingi jama juhtunud tookord.

Kunagi koolilõpu ajal aitas ta mul spikreid teha, tolleaegne tipptehnoloogia seisnes valemite õpikust mahapildistamises ja piisavalt väikesena fotopaberile kandmises, kvaliteedi jaoks oli vaja tema riistu ja kogemusi, aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Nimetatud protsessiga seoses tekkis poistel veel mingi mõte mida võiks paljundada ja müüma hakata ja rikkaks saada. Tema küsimus „Kas turgu on?“ tõi maa peale tagasi. Ülikooli ajal oli mul maine, et ma suutvat igas äriplaanis kitsaskohad ning õhu välja lasta – kõik see mõtlemine algas sellest tema lühikesest lausest.

Autokooli ajal ütles ta mulle lihtsalt: „Eksamile ei tule minna mitte sõiduoskust demonstreerima vaid eksamit ära tegema!“. Seda olen hiljem laiendanud ka mujale.

Tema töötas direktorina ja sebis mulle väikese lepingulise töö mingite arvude kokkuliitmiseks. Nägin vilksamisi, mida teevad raamatupidajad igapäevaselt ja tekkis tunne, et üks tudeng saaks sellega vabalt kooli kõrvalt hakkama. „Ära taha,“ ütles tema, „raamatupidaja ei ole elukutse vaid diagnoos.“ Kümme aastat hiljem jälle koolis käies võtsin valikaineid kõikidest moodulitest peale finantsjuhtimise – mitte sellepärast, et ta ütles nii, vaid sest see oli õige.

Üheksakümnendatel hoidis ta oma isiklikku autot meie õue peal. Kõiki pani imestama, kuidas aastakümnete pikkuse staažiga autojuht näitas püüdlikult suunda hoovist sisse ja välja pöörates. Ta seletas, et tõepoolest, sellisel kõrvalise tänaval peab suunda näitama ainult eksamil, aga tema on sõiduõpetaja ja peab olema eeskujuks, sest kunagi ei tea millal keegi võib näha – isegi siis kui kedagi ei ole näha. Ühesõnaga, kui sa tahad, et sind austatakse sellena kes sa oled, siis käitugi kogu aeg sellena – väga lihtne.

Ebaselgelt

keegi ei oska

juhmile seletada

arusaadavalt

Ma viisin oma arvuti remonti ja seletasin mis tal viga. Kui ma pärast kodus töökäsku vaatasin (mille oleks pidanud enne allkirjastamist läbi lugema), avastasin et tütarlaps oli mu üsna pika ja segase jutu lühidalt ja selgelt kirja pannud. Imelik on, et ma selle üle imestasin. Ma olen üllatunud, kui keegi oskab midagi adekvaatselt sõnastada! Minu ümber on igapäevaselt hoopis haritumad, tähtsamad, tasustatumad, kogenumad kolleegid, kui see neiuke leti taga, ja enamik neist ei oska oma mõtteid kirjalikult väljendada.

Ükspäev tutvusime ühe tähtsa inimese tehtud olulise skeemiga, mis oma sisu ja vormi poolest ei ületanud ülikooli erialase kursuse arvestuse miinimumtaset. Ma ütlesin - sarkastiliselt nagu mulle kombeks – et äkki ei peaks mitte igaüks skeemisid joonistama. Vahepealse taseme juht vastas selle peale elutargalt, et jah aga mida sa teed, kui inimesel on nii haiglaselt kõrge enesehinnang.

PS! Arvuti sai korda normaalse hinnaga. Suur viga parandati ära, teine väikesem, mille küll klienditeenindaja ka kenasti kirja pani, jäi remondimehel täielikult kahe silma vahele (ta isegi ei maininud seda ja ma ei hakanud ka küsima), nagu ongi ju tavapärane.

(see on tegelikult alles eelmise nädalavahetuse kanne siin, arvuti oli katki ja ise olin ära)

Meander

Võõramaa sõnad

Teevad hallvalged asjad

Värvikirevaks

Õppisin vahepeal uue sõna, selle mis on pealkirjaks. See tähendab antiik-Kreeka ornamenti: 

Või siis jõelooget:

Mõlemad on saanud oma nime sama jõe käest.

Kui keegi ei saanud aru, kuidas meandrid tekivad, siis seletan veelkorra piltlikult üle: