Elukutse: kangelane

Kangelane on

Aus ja armastusväärne

Pigem postuumselt

Antiikmütoloogias pooljumalad, keskajal rüütlid, Jaapanis samuraid, metsikus läänes kauboid, muinasjuttudes võlurid, filmis salaagendid. Nad tulevad kusagilt või eikusagilt ja lahendavad ülesande, millega keegi teine hakkama ei saa. Seda nimetatakse ka väliste ekspertide kaasamiseks. Esiteks on tal kompetents, mida organisatsioonis endas ei ole ja teiseks näeb ta asju värske pilguga.

Miinuspoolele läheb kõigepealt see, et ta ei pruugi kiirustades kõigest kuigi korralikult aru saada. Teiseks on ta kallis – vägilane sööb päevas paar härga, James armastab glamuurset elustiili, külaline küsib kompensatsiooniks kaasa kuningatütre. Tema meetodid ei ole enamasti eriti keskkonnasäästlikud, see keda konkreetse kohaga ei seo miski peale praeguse ajahetke, ei hooli pisiasjadest. Kui baaris pahad maha lastakse, ei jää tavaliselt terveks ükski pudel ega peegel. Taustategelaste tapmist tüüpiliselt taunima ei tõtata.

***

Seda juttu ajendas kirjutama uudis, et äriprotsesside kõrgetasemeliseks kaardistamiseks kaasati kolmeks kuuks kaks kõva käppa. Boss nimesid ei mäletanud, aga mõlemad on väga kogenud ja professionaalsed, tema isiklikult usaldab neid täielikult. Peremehe parem käsi oli ka korra juba mõlemaga vestelnud ja nad olevat muljet avaldanud. Mõnikord lõppevad sellised projektid paksu raporti ja hulga soovitustega, aga elu läheb endistviisi edasi. Mõnikord lõpeb see paksu jamaga ja tagantjärele tõdemusega, et me vähemalt püüdsime, kuid võtsime lihtsalt liiga odava eksperdi.

***

Õieti on kangelaseks olemiseks vaja kahte komponenti: veenmisoskust, et sa oled see kelle väidad end olevat ja teiseks ei tohi muretseda tagajärgede pärast. Kokkuvõtvalt nimetatakse neid isiksueomadusi julguseks.

Kangelane korraldab revolutsiooni, tõmbab protsessi käima, lõhub olemasoleva süsteemi ja lahkub. Rahvas ehitab kõik jälle üles ja püstitab kangelasele ausamba. Isegi kui see teine pool ei õnnestu ja rahvas ei saa haavade lappimisega kuigi hästi hakkama, võib kangelane oma CV-sse ikkagi eduka rea lisada ja järgmises linnas uuesti proovida.

Enamasti peab kangelane pärinema mujalt. Kui keegi organisatsioonis sees juhib tähelepanu vigadele, siis see on virisemine ja vastuhakk. Kui sama jutt tuleb kalli raha eest palgatud välise eksperdi või uue juhi suust, siis see on ürgse tarkuse terendus.

Mõnikord üritatakse kangelasi luua ka kunstlikult. Sel juhul puhutakse mõne tähtsusetu tüübi tilluke tegu tohutu suureks ja ehitatakse sellele hiiglaslik retoorika. Näiteks tehakse juhusliku kommipaberi ülekorjajast globaalse reostuse vastu võitlemise sümbol. Lihtsamal juhul lohistatakse üks väljavalitud liinitööline aastapäeva-aktuse ajal lavale ja luuakse meeleolu, nagu oleks tegemist ettevõtte jaoks üliolulise isikuga (antakse aukiri, patsutatakse õlale, lubatakse pobiseda mikrofoni). Need on säästu-kangelased.

Rahvas vajab kangelasi. Rahvas armastab kangelasi, sest need annavad lootust. Iga üksikut kangelast palgates usuvad külainimesed, et just see on see üks, kes tapab terroriseeriva lohe, mitte järjekordne sadadest, kelle kuri draakon ära sööb. Kui läheb halvasti, siis see on saatus, kui läheb hästi, siis on see meie kangelane.

Väikesed ananassitükid omas mahlas

 Juhuslikkuses

Kodeeritud sõnumid

Multiversumilt

Sellised asjad on Prismas olemas. On ka suured, seetähendab normaalsed tükid olemas ja viilud ja lõpuks veel purustatud. Aga need väikesed on just parajad, pitsa peale panna või risotto sisse, ei pea lõikuma ja näppe moosiseks tegema. Mitte et ma mingi söögitegija muidugi oleks. Ainult et need said otsa. Ülejäänud kolme oli küll, aga väikesed tükid said otsa. Ma käisin iga päev vaatamas. Siis ühel päeval jälle oli tulnud. Ma võtsin kohe suure rõõmuga kaks karpi. Kui koju jõudsin, selgus kibe tõde: olin haaranud valelt riiulilt, kas hinnasilt viitab alla- või ülespoole, sellest tuleb aru saada, eksole. Nüüd oli mul kaks karpi purustatud ananassi. Toidu sees see mõjus tobedalt, aga niisama lusikaga süüa kannatas küll. Mõtlesin, et lähen ostan õigeid siis, aga jälle olid otsa saanud. Iga päev käisin vaatamas, tühi mis tühi. Pühapäeval läksin sealt riiulist juba puhtast harjumusest ainult mööda, see oli kujunenud rutiiniks, vaadata igakord poes käies, et kas väikeseid ananassitükke on tulnud. Kõik ju ometi teavad, et pühapäeva hommikul kaupa ei tooda, kui laupäeval ei olnud, siis enne esmaspäeva ei maksa unistada. Aga oli! See tundus imena, võtsin kohe kaks karpi. Seekord jälgisin väga hoolega, et õigest rivist rabaks, teist korda sama reha peale oleks jube piinlik. Esmaspäeval mõtlesin, et pagan neid teab, äkki saavad jälle otsa, inimestel on kombeks defitsiitset kaupa varuks osta. Et lähen ja ostan kohe kolm karpi veel, siis on mõnda aega muretu. Ja teised vaadaku kuidas ise saavad, inimene peab isekas olema, seda üritab  maailm mulle kogu oma olemusega korrutada. Aga otsas oli juba. Nädal on möödas, ülejäänud kolme on endiselt lademes, aga väiksed tükid omas mahlas on vahelt puudu. 

Mis selle jutu mõte üldse on? Kas igal jutul ei peagi olema mõtet? Mis märke me loeme välja asjadest mida märkame? Mida saab inimese kohta välja lugeda selle kohta mida tema märkab? Miks need, kes peaks seda märkama, ei märka midagi?

---

Pettekujutlus

Oluline tegur et

Eluspüsida

Digitaalne teilorism

Motivatsiooni

Asemel kindlustavad

Positsiooni

Ühel järjekordsel koosolekul, kus järjekordselt tutvustati järjekordseid muudatusi järjekordsetes tööprotsessides, hakkasin ma järjekordselt mõtlema, et selle juhtimisega on siin ikka midagi väga valesti. Leidsin selle kirjeldamiseks pealkirjaks oleva termini – tuleb välja, et see ei ole ainult minu probleem. Vastav vikipeedia lehekülg eksisteerib küll ainult inglise ja hispaania versioonides (https://en.wikipedia.org/wiki/Digital_Taylorism, https://es.wikipedia.org/wiki/Taylorismo_digital), eesti keeles leidsin sellise mõtiskluse: http://erinevadsignaalid.net/miks-traditsiooniline-juhtimine-ei-toota/. Nüüd on küsimus ainult selles, kuidas oma erinevate tasemete ülemusi seda viimast, ja miks mitte ka muid postitusi samas blogis, lugema sundida – paraku teostumatu plaan L

Kooli ajal ma süvenesin natuke teadmustöötajate motiveerimise küsimusse. Algul oli suur šokk, kui kaastudengite ettekannetest selgus, et kaasaegses tootmisettevõttes võivad olla sini- ja valgekraed, rivi- ja staap, töölised ja kontorirahvas selgelt eristatud. Mitte et keegi seda sihilikult teeks, lihtsalt neil on loomuomaselt erinevad mured ja rõõmud, harjumused ja eelistused, motivaatorid ja takistused. Lõpuks ei leidu enam ühtegi teoreetikut, kes üritaks väita, et meiesuguste tööd oleks võimalik mõõta ja juhtida samade meetoditega, mis vanaaegsetel tootmistöölistel. Põgusal guugeldamisel leidsin: http://www.director.ee/xxi-sajandi-organisatsioon/, aga jällegi, see ei huvita neid, kellele see on mõeldud. Selles 2006 aastal ilmunud artiklis kritiseeritakse muuhulgas konkreetselt neid maatriks-struktuure, mida mu eelmises töökohas peeti helgeks ja geniaalseks tulevikuvisiooniks neli aastat hiljem. Aga praegusel tööandjal seisab see arengutase alles ees.

IT-spetsialist, analüütik, administraator, arendusjuht, projektijuht, peakasutaja – nende toredate ametinimede kandjate peal üritatakse rakendada põhimõtteid, mille mõtles välja Taylor, rakendas innovaatiliselt Ford, naeruvääristas Chaplin, kiitis heaks Lenin. Selle viimase mantlipärijate põhimõtete parimat järgimist kohtan ma lähiümbruses veelgi. Otsuste tegemiseks moodustatakse erinevaid komiteesid nomenklatuurist, mitte spetsialistidest ega asjatundjatest. Perioodide kokkuvõtete tegemisel on põhiliseks hindamiskriteeriumiks rahaline maht – täpselt nagu „vana hea“ plaanimajanduse ajal - mitte tellijate rahulolu või reaalne kasu.

Nendest viimastest mõtetest kasvab sujuval välja veel üks tõdemus. Varemalt mõtlesin sageli, et kui nõukogude kord oleks jätkunud, oleksin mina täiskasvanuna olnud tõeline hädavares, sest siis käis kõik „tutvuste kaudu“ ja minu jaoks on selline süsteem võõras, vastuvõetamatu ja võimatu. Viimasel paaril aastal olen aru saanud, et karjääris – isegi mitte vertikaalses vaid ka horisontaalses - on tutvuseid vaja, täna ja siin rohkem kui kunagi varem. Aga see läheb algsest teemast juba väga kaugele, võib-olla kunagi teine kord ja eraldi.