Sunday, December 27, 2015

Minu organisatsiooniteooria

Jõugupealikud
Kasutavad kaasajal
Peeneid nimesid

Kunagi arvasin, et kõige idiootlikum organisatsioon, mida olen näinud, on nõukogude sõjaväeosa. Täna tuleb tõdeda, et kaasaegne vaba ühiskonna edukas ettevõte toimib täpselt samasugustel alustel.

On mingisugune juhatus, tipp, kes suhtleb inimestega ainult poodiumilt pühade ajal või siis karmides kriisi situatsioonides vahetult ja vahedalt. Nende jaoks on olulised numbrilised näitajad, seda mis päriselt igapäevaselt toimub, nad ei tea. Tegelikku tegevust koordineerib mingi keskmiste juhtide kiht, kes ei oma vähimatki ettekujutust tervikust, ajab igaüks oma asja, fanaatiliselt või vähem fanaatiliselt, ja konkureerib omavahel samade ressursside pärast. Nende jaoks on kõige suurem väljakutse pugejalikkuse ja omamehelikkuse tasakaalustamine suheldes vastavalt kas üles või allapoole.

Protsessiliselt on olemas reeglid, eeskirjad, määrused, korrad, juhendmaterjalid, mis kõik on omavahel natuke vastuolus ja mida keegi täpselt ei mäleta, aga neid on palju. Ühed võtavad neid tõsiselt, mitte küll tervikuna vaid enesele meeldivaid detaile, teised ignoreerivad niipalju kui võimalik. Mõnele süsteemile tekib oma messias, kes usub et just selline toimimisviis on õnne alus ja probleemide lahendus. Väga levinud on absurdselt idealistlik uskumus, et mingi üks ühtne raamistik suudab hõlmata eranditult kõiki organisatsiooni tegevusvaldkondi.

Lisaks ametlikele protseduurilistele tegevusnormidele on alati ka niiöelda juhatuse projektid. Need on eriti olulised ülesanded, mille puhul ignoreeritakse kõiki formaalseid kokkuleppeid. Sellise staatuse saamiseks peab asi olema kellegi konkreetse egiidi all sealt päris tipust, oluline on rõhutada, et asi on just nimelt isiklik, mitte ettevõtte kui terviku seisukohast vajalik. Näiteks võib IT juhi lemmikuks olla siseveeb või diviisi staabiülema jaoks karauuli õppelinnak – ei-ei, seda pole aastaplaanis ega eelarves, see lihtsalt tuleb ära teha! Sest talle on väga oluline saada rida saavutuste loetellu oma teenistuslehele ehk CV-sse. Selliste teemadega haakuvad ka pealikute lemmiklapsed – tüübid kes ametlikus struktuuris võivad olla kusagil keskpaigas või isegi päris all, aga seotuse tõttu tähtsa plaaniga omavad eristaatust.


Üksikisiku vaates on edukad enesekindlad esinejad, kelle hääl ja jalg ei värise - mõtete kvaliteet pole oluline. Osavad, targad või kogenud spetsialistid on tagaplaanil – mõned virisevad, mõned joovad, mõned on rahul.




PS! Et keegi ei süüdistaks mind poliitilises ebakorrektsuses ja riiklike usupühade ignoreerimises, panen siia ka lingi ühe kirjaniku jõulutervitusele, mida kunagi üritasin tõlkida:
Originaal koos autoriõigustega ja muu taolisega asub siin:


Sunday, December 20, 2015

Lelle mälestuseks, isiklikult ja lühidalt

kõik oli teada
läks nii nagu lubati
ikka ei usu


Lastel ei lubatud liiga palju magusat süüa: kõht võib valutama hakata, süda võib pahaks minna, ei ole hea. Tema tegi ükskord oma sünnipäeval suure kausitäie vahukoort vaarikatega ja kõik võisid isu täis süüa. Mis siis kui midagi läheb valesti või pahaks – see on kogemus, õpetlikum kui lõputu tänitamine. Paljud mäletavad, et oli lõbus, keegi ei mäleta, et oleks mingi jama juhtunud tookord.

Kunagi koolilõpu ajal aitas ta mul spikreid teha, tolleaegne tipptehnoloogia seisnes valemite õpikust mahapildistamises ja piisavalt väikesena fotopaberile kandmises, kvaliteedi jaoks oli vaja tema riistu ja kogemusi, aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Nimetatud protsessiga seoses tekkis poistel veel mingi mõte mida võiks paljundada ja müüma hakata ja rikkaks saada. Tema küsimus „Kas turgu on?“ tõi maa peale tagasi. Ülikooli ajal oli mul maine, et ma suutvat igas äriplaanis kitsaskohad ning õhu välja lasta – kõik see mõtlemine algas sellest tema lühikesest lausest.

Autokooli ajal ütles ta mulle lihtsalt: „Eksamile ei tule minna mitte sõiduoskust demonstreerima vaid eksamit ära tegema!“. Seda olen hiljem laiendanud ka mujale.

Tema töötas direktorina ja sebis mulle väikese lepingulise töö mingite arvude kokkuliitmiseks. Nägin vilksamisi, mida teevad raamatupidajad igapäevaselt ja tekkis tunne, et üks tudeng saaks sellega vabalt kooli kõrvalt hakkama. „Ära taha,“ ütles tema, „raamatupidaja ei ole elukutse vaid diagnoos.“ Kümme aastat hiljem jälle koolis käies võtsin valikaineid kõikidest moodulitest peale finantsjuhtimise – mitte sellepärast, et ta ütles nii, vaid sest see oli õige.

Üheksakümnendatel hoidis ta oma isiklikku autot meie õue peal. Kõiki pani imestama, kuidas aastakümnete pikkuse staažiga autojuht näitas püüdlikult suunda hoovist sisse ja välja pöörates. Ta seletas, et tõepoolest, sellisel kõrvalise tänaval peab suunda näitama ainult eksamil, aga tema on sõiduõpetaja ja peab olema eeskujuks, sest kunagi ei tea millal keegi võib näha – isegi siis kui kedagi ei ole näha. Ühesõnaga, kui sa tahad, et sind austatakse sellena kes sa oled, siis käitugi kogu aeg sellena – väga lihtne.

Thursday, December 17, 2015

Ebaselgelt

keegi ei oska
juhmile seletada
arusaadavalt

Ma viisin oma arvuti remonti ja seletasin mis tal viga. Kui ma pärast kodus töökäsku vaatasin (mille oleks pidanud enne allkirjastamist läbi lugema), avastasin et tütarlaps oli mu üsna pika ja segase jutu lühidalt ja selgelt kirja pannud. Imelik on, et ma selle üle imestasin. Ma olen üllatunud, kui keegi oskab midagi adekvaatselt sõnastada! Minu ümber on igapäevaselt hoopis haritumad, tähtsamad, tasustatumad, kogenumad kolleegid, kui see neiuke leti taga, ja enamik neist ei oska oma mõtteid kirjalikult väljendada.


Ükspäev tutvusime ühe tähtsa inimese tehtud olulise skeemiga, mis oma sisu ja vormi poolest ei ületanud ülikooli erialase kursuse arvestuse miinimumtaset. Ma ütlesin - sarkastiliselt nagu mulle kombeks – et äkki ei peaks mitte igaüks skeemisid joonistama. Vahepealse taseme juht vastas selle peale elutargalt, et jah aga mida sa teed, kui inimesel on nii haiglaselt kõrge enesehinnang.


PS! Arvuti sai korda normaalse hinnaga. Suur viga parandati ära, teine väikesem, mille küll klienditeenindaja ka kenasti kirja pani, jäi remondimehel täielikult kahe silma vahele (ta isegi ei maininud seda ja ma ei hakanud ka küsima), nagu ongi ju tavapärane.

(see on tegelikult alles eelmise nädalavahetuse kanne siin, arvuti oli katki ja ise olin ära)

Saturday, December 5, 2015

Meander

Võõramaa sõnad
Teevad hallvalged asjad
Värvikirevaks

Õppisin vahepeal uue sõna, selle mis on pealkirjaks. See tähendab antiik-Kreeka ornamenti: 


Või siis jõelooget:


Mõlemad on saanud oma nime sama jõe käest.

Kui keegi ei saanud aru, kuidas meandrid tekivad, siis seletan veelkorra piltlikult üle:



Friday, November 27, 2015

Seekord on piltidel üks tavaline prügikast ja üks ökoloogiline jalajälg

Lühinägelik
Arvab et kõik on korras
Vaadates ette




Selline artikkel oli: http://alkeemia.delfi.ee/keskkond/prygidraakon/uleskutse-tarbi-teadlikult-ja-proovi-sel-nadalal-vahem-jaatmeid-tekitada?id=73019209. Tahtsin seda kommenteerida, aga ei saanud, sest ma ei ole Facebook’ kasutaja. Anonüümselt ma ei tahakski, Delfi-ID-ga ei saa, Google-ID-ga ei saa, ID-kaardiga ei saa. Kui sind ei ole näoraamatus, siis sind ei ole meie jaoks olemas. Nii see käibki: kui sul on Windows XP, siis sind ei ole e-riigi jaoks olemas, kui su (nuti!) telefon on 8 aastat vana, siis meile sellega enam lugeda ei saa. Asjad on veel mehhaaniliselt ja elektrooniliselt töökorras, aga ühiskonna jaoks vananenud – jäätmed.

Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Keegi oli mu algse mõtte juba samuti kommentaari lisanud seal (muidu oleksin palun siinse jutu sinan linkida kellegi): mul on jäätmeid puudu! Elame isaga kahekesi väikses majas ja prügikonteiner on 240 liitrit. Seadus ei luba tühjendada harvemini kui kord kahe nädala tagant, selle ajaga saame vaevalt 40 kokku, 200 jääb puudu. Kunagi elas majas rohkem inimesi ja siis saime enam-vähem täis. Võiks vahetada sada liitrit väikesema vastu, ainult et selle tühjendamine maksaks kõigest paarkümmend senti vähem ja siis oleks ju vana konteiner jääde. Me oleme kohustatud jäätmeid tootma!

Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Täna on trendikas võidelda kilekottide vastu. Miks? MIKS? Jah, võib-olla tõesti kunagi üks kass pani pea kilekotti ja suri ära, kes seda täpselt enam teab. See, et kilekott on kurjuse kehastus, on ilmselge kellegi vandenõu et juhtida tähelepanu kõrvale tõeliselt halvalt! Mispoolest kõik muud plastikust väikepakendid – alates jogurtitopsist kuni grill-liha karbini on vähem halvad? Miks just puuvilja-kilekotid on sihtmärgiks võetud? Leiva ja saia tehases pakendamise vastu võiks ju ka kampaania korraldada. Aga kommipakk ja pelmeenid – kas need võivad jääda? Õigupoolest on need kilekotid ainukesed pakendid, mida tõesti saab korduvalt kasutada: kõik muu rändab otse edasi, aga nende sisse saab pakkida muud prahti, kui neid ei oleks, ostaksime eraldi prügikotte. Teine vaade: sealsamas poes saiakesi ja komme-pähkleid saab kaaluda paberkottidesse. Miks ei võiks köögivilja osakonnas samasuguseid kasutusele võtta ja rahu maja? Mõlemad on tasuta ja mõlema sisu maksab umbes ühe palju. Selle asemel leiutatakse mingeid võrke ja valmistatakse ette karme seadusi. Mis võrkudesse üldisemalt puutub, siis ma ei suuda marjapõõsastele neid lindude vastu laotada, sest vanasti poos iga suvi mõni pisike ennast sinan kogemata üles. Selles mõttes, et ka võrk-kott on loodusesse vedelema jäädes kellelgi ohtlik.  Nende paberkottidega on tegelikult hoopis teine probleem. Teatavasti läheb täna ju olmeprügi ahju. Kilekoti ja üldse plastiku puhul saame sel teel kogu algse nafta energia suures katlas tagasi, aga paberkott, kui tema on natuke õhu või lausa ilma käes olnud, imab endasse niiskust ja selline asi päris protsessi. Kokkuvõtteks, kui mul oleks natukenegi ettevõtlikust, algataksin ühiskondliku liikumise „Jah kilekottidele!“, sest need on ainukesed pakendid, mida saab tõeliselt korduvalt uuesti kasutada.

Saturday, November 21, 2015

Minu evolutsiooniteooria

Kui palju rohkem
Jõuab üks tark küsida
Kui seitse lolli

Mispärast puulehed on pärast värvilised? Lilledega on arusaadav, meelitavad sumilasi ligi, need tolmutavad, elu areneb. Teised jälle – loomariigis - saadavad kirevusega ohusignaali, et ära söö mind, ma olen mürgine. Või lihtsalt võrgutamise pärast, kui mõelda isalindudele. Aga mis kasu saavad punakuldsusest vaher või mustikas? Loogiline seletus on, et nad teevad seda minu pärast! Mulle ei meeldi sügis, siis läheb kõik pimeduse poole, aga kui on midagigi ilusat, siis see teeb tuju natukenegi paremaks. Või noh, vähem halvaks.

Või võtame lõhed (mitte praod vaid kalad). Ma olen tahtnud sellest ammu rääkida. On üks kuulus film, mida näidanud kõik endast lugupidavad kanalid, sellest kuidas mingid lõhed paljunevad ja surevad. Kui nad on täis kasvanud, siis nad ujuvad teisele poole ookeani ja piki jõgesid üles oma sünnipaika ja kudevad seal ja ongi kõik. Kärestikes püüavad neid karud – palju püüavad. Kui nad ei ujuks seal ülesvoolu, sureks karud ära, sest neil ei oleks vajalikul hetkel piisavalt süüa. Lõhede rümbad jäävad sinna ja väetavad metsa – kui ei jääks, poleks metsa. Mismoodi arendas evolutsioon lõhedele sellised harjumused, mis on kasulikud mõmmile ja kuusele, hoopiski mitte talle endale? Ärge ajage mulle palun niisugust jama!

Mina arvan hoopis, et kogu see eluslooduse mitmekesisus on üks projekt, kooliprojekt. Mingid kõrgemad olendid – ärgem nimetagem neid jumalateks, ehkki seda nad kahtlemata on – need olendid pidid koolis igaüks looma ühe liigi. Lasteaias ainurakseid, nooremates klassides putukaid, gümnaasiumis lõpus imetajaid ja vahepeal vahepealseid. See seletab kõike – miks on mingit ühtset loogikat, samas üüratuid erisusi, kohatisi veidrusi – lapsed on erinevad, õpetaja sama. Materjalid ja ülesanded  olid ühesusugused, aga lahendus kukkus igaühel isikupärane välja. Mõni kirjutas teise pealt maha või viskas nalja või mõlemat korraga (näiteks sebra!). Loomad ja taimed tehti erinevates õppeainetes, aga kasutati ühist laborit – Maad. Inimese tegi kuldmedaliga lõpetaja, nende kooli au ja uhkus, pärast seda otsustati, et jätame selle rämpsu sinnapaika ja võtame uue puhta planeedi kusagil teises dimensioonis. Kahju, et ma selle teile nüüd ära rääkisin, mõtlesin sellest kunagi ühe toreda jutu kirjutada, aga nüüd pole enam huvitav.


PS! Miks päikeseloojang on ilus? Arvatavasti mõned peatusid oma teel et seda imetleda ja neist said inimesed. Teised läksid edasi, jäid pimeda peale, eksisid metsa ära ja on seal siiamaani, ahvid.


PPS! Tegelikult ma üritasin lihtsalt mõtteid tööst eemale saada.

Saturday, November 14, 2015

Nädal number ei mäletagi milline

Vaatenurk muudab
Mõttetu huvitavaks
Ja lihtsa ulmeks

Seekord teksti ei tule, ainult pildid.



Kolm pilti räägib
Rohkem kui kolmsada kolm
Koma kolm sõna



Kui mõni ei saanud aru, mis on piltidel, siis ta peab leppima lihtsa teadmisega, et ei mõista mind.

Saturday, November 7, 2015

Koht ruumis

Päikeselaigus
Nurruv kass peab võitlema
Oma koha eest

Laps läheb esimesse klassi, siseneb esimest korda klassiruumi, istub kellegi kõrvale keda kohtab esimest korda ja neist saavad sõbrad eluks ajaks. Või siis mitte. Igal juhul on see esimene september seitsmeaastaste jaoks uus kogemus, kui nad peavad kiiresti otsustama ja valima koha, mis jääb pikkadeks kuudeks. Mõnele meeldib ees, mõnele meeldib taga, mõnel pole aimugi kus oleks parem. See õige koht võib olla juba hõivatud ja siis tuleb kiiresti ümber otsustada või võidelda. Igal järgmisel aastal on see juba lihtsam. Või siis üks järjekordne stressiallikas meie, ülitundlike jaoks.

Kui me olime tööl kolmekesi toas, siis toimus kohtade jagamine kuidagi möödaminnes. Kümnekesi uues majas püüdsime grupitööna luua mingit loogilist rida, et kellele kellega oleks vaja kõige rohkem koostööd teha, need oleksid lähestikku. Ükskord kolides võtsime loosi. Ühes osakonnas tegime nii, et igaüks kirjutas salajasel hääletusel oma esimese ja teise eelistuse ja hämmastaval kombel jagunesid sel teel kuus kohta kaheksast justkui iseenesest ja ainult mina ja NJ preetendeerisime täpsel samale ja viimast allesjäänut ei tahtnud keegi ja meie kaks siis heitsime liisku (ja mina võitsin). Ükskord käisime kogu kontoriga suhtekoolitusel ja pärast realiseerisime seal välja pakutud plaani, et inimesed tuleb ümber paigutada selliselt, et regulaarsed kahekõned ei käiks üle kolmandate isikute peade ja igaühe lähinaabriks oleks just selline veidrik, kes on just tema jaoks kõige kergemini talutav. Uue töötajana vanas tiimis istud sa muidugi sinna, kus on vaba, kuhu keegi varem pole tahtnud. Viimati pärast remonti tegid grupijuhid isekeskis täpse skeemi, kuhu keegi alluvatest peab istuma, sest nemad ju teavad täpselt, mis on hea ja õige.

Jõudsimegi tänasesse päeva. Osakonnajuhataja saatis kõigile meili, et teeme kolimispäeva: paigutame kolm gruppi nii, et oleks esimene siin, teine seal ja kolmas keskel, mitte läbisegi. Natukese aja pärast läks JK kiirel sammul KH juurde ja sositas talle midagi kõrva, mille peale KH vastas kõva häälega, et pärastpoole. Mina loll olin oodanud, et me arutame seda asja, teeme mingi plaani, kuulame arvamusi, otsime kompromisse, kaalume variante, lepime kokku, leiame lahenduse. Õige mees nii ei mõtle, õige mees, kohe kui on oma eelistuses kindel, seab eesmärgi ja hakkab selle poole püüdlema. Kes ees see mees. Kui reegleid ei ole, tee omad reeglid ja mängi nende järgi. Ma oleksin ka KH vana koha valinud, kui mul oleks olnud valikuvõimalus, aga ei olnud, sest mina ei olnud õige mees õigel ajal õiges kohas. Vahet ju ei ole, kus istuda. Lihtsalt inimloomus tuleb välja ja saab selgeks sellistes situatsioonides, ja siis veel see ka, mis vahe on grupil ja meeskonnal.

Omal ajal ülikoolis tüdrukud rääkisid, et neile kohutavalt imponeerisid mõned mees-kaas-tudengid, kes neile alati kummardades uksi avasid, ees sisse lasid, välja arvatud juhul, kui oli suures auditooriumis kontrolltöö, siis panid need džentelmenid maksma oma füüsilise jõu ja ründasid läbi inimmassi parimate potentsiaalsete positsioonide poole, millistes oleks tagatud minimaalne risk maksimaalse mahakirjutamise korral.


Saturday, October 31, 2015

"sitta kanti sitta kanti sitta kanti"

See pole kole
Kui proovida loobuda
Eelarvamustest

Sel nädalal tundub mulle, et pealkirjaks olev kusagilt kuuldu on kõige kaunikõlalisem eestikeelne lause. Panen lisaks oma parimad pildid läbi aegade, mis kontekstiga sobivad. Kaasautorite hulgas on karu, kajakaid ja põhjapõtru, või siis muid loomi ja linde, kes neid nii täpselt ikka teab.






Nad on kronoloogilises järjekorras siin, üsna ühtlaste vahedega tekkinud iseenesest, esimene veel filmile pildistatud ligi kümme aastat tagasi ja viimane alles paari nädala eest.


Saturday, October 24, 2015

Kristalli-värk

kasutud asjad
millesse saab uskuda
on kasulikud


Alguses oli kusagil miskine artikkel „Kristallidega kaamose vastu: vaata järgi, milline poolvääriskivi sobib sinu tähemärgile sügismasenduse vastu võitlemiseks“. Sealt tuli sõna „karneool“. Omakorda selle järgi otsides leidus lehekülgede viisi veebipoode, mis müüvad - erinevad eestikeelsed ettevõtted ei mahtunud guuglil ka mitte kahele ekraanitäiele ära. Kui üks terve ja tasakaalukas inimene midagi tahab, siis ta peab seda saama nüüd ja kohe, nii et äkki leiame suures linnas mõne poekese, kus müüakse ka laupäeval kohapeal!

Ma isegi natuke mäletasin, kus võiks olla. Mingeid punakaid kive seal paistis muidu küll, ainult et juures oli hinna- kuid puudus nimesilt. Müüja oli paraku minu jaoks isiksusena eemaletõukav nii et kuni ta eelmise tädiga äri ajas, lahkusin vaikselt (mul on elus paljud head asjad jäänud sellepärast ostmata). Teises kaubanduskeskuses polnud enam sedasorti lettigi. Elu kolib internetti.

Nii et siis ikkagi veebist, aga millisest veebist? Või alustame sellest, et milline kivi. Tundus, et neil kümnetel pakkujatel on ka palju erinevaid varustajaid, sest kujud ja vormid ei kordunud kuigivõrd. Tõeline majandusharu, millest mul veel päev varem aimugi polnud! Lihtsalt lihvitud? Või äkki ripats? Kee? Kujutage, ette, kui hakkaksin tööl käima roosakasoranžid pärlid ümber käe säramas!

Klikkisin kaootiliselt, kuni ühes kohas oli lahendus: lihvimata. Lihtsalt killuke! Kui ma tahan seda ise endale, siis miks peaks keegi olema seda varem vorminud oma maitse järgi. Ainult et nüüd tuli järgmine probleem: kivike maksab 1.20, kohaletoimetamine 2.65 – kuidagi tasakaalust väljas on see maailm niimoodi, midagi on juurde vaja. Sodiaagimärgi järgi otsides leidsin veel sodaliidi ja sammalahhaadi, kummalgi kõllaga just minu ravimiseks vajalikke oskusi.

Vahemärkus: sajast inimesest, kellele nad viimase paari nädala jooksul pakikesi on saatnud, paistsin ma nime põhjal olevat ainuke mees (ma ei oleks tohtinud seda nimekirja tegelikult kiigata – vabandust).

Nad mul olemas ja elu pöördub paremuse poole. Ainult et mis siis nüüd teha? Keerutan neid näpuvahel, hoian lihtsalt peos ja ööseks panen peatsi kõrvale, aga edasi? Taskus ei maksaks kanda, kui riietest hoolida, teravad servad ju, selles osas oli poeg muga nõus. Äkki mingeid rituaale, loitse, tseremooniaid? Järgida põhimõtet „ei maksa lolliks minna“, või siis mitte?

Üks on pärit Brasiiliast ja kaks Indiast või oli see vastupidi ja mul ei jää meelde milline – need paigad ei tähenda mu jaoks mitte midagi. Keegi võiks kirjutada midagi ka graniidi, liivakivi ja marmori imetabastest võimetest, et saaksin lisada pisut koha-maagiat.

Kummaline kokkusattumus, et värvid on nagu RGB – punane-roheline-sinine, teate küll. Kas peaks hakkama sellest midagi järeldama? Või teeme juhustest järeldamistest järgmise teema.

* * * * *

Kui juba jutt talismanidele läks, siis valikus on neid veelgi:


Millegi taskus keerutamine on kahtlemata rahustava toimega. Tuntud tuumafüüsik Nils Bohr olevat väitnud, et ta olevat kuulnud, et hobuseraud pidavat tooma õnne ka neile, kes ei uskuvatki.
 

Saturday, October 17, 2015

Liiklusmärgid

Reegleid luuakse
Korra kehtestamiseks
Mitte mõistmiseks


Selline kombinatsioon loodi meil pärast teeremonti. Sõita ei tohi, aga jalakäijad tuleb läbi lasta! Jaburus. Tahtsin juba seletama hakata, kui lollid kõik on – planeerijad, paigaldajad ja vahepealsed lülid – kui avastasin, et see ongi nii, selliseid on veel ja kõik on hästi, sest ülekäiguraja märk pannaksegi ühesuunalisel teel ka teistpidi. Võib-olla näiteks et jalakäija näeks kus saab üle tee minna, igatahes, nii on kombeks.

Nii et ei maksa möliseda, kui aru ei saa. Kas üldse peakski püüdma aru saada, las ta olla? Kuna see mulle juba silma torkas, hakkasin jälgima neid märke. Imelik oli ju algusest peale see, et sinna see ülekäigurada joonistati: ühes suunas ei tohi, teises sõidab üks auto tunnis, palju aktiivsemaid kuid ilma sebrata on poole kilomeetri raadiuses mitu.

Siis avastasin hoopis, et sealsamas suurel Taksopargi ristmikul ei olegi eriti neid ülekäigu märke ega triipe asfaldil. Selleks puhuks, kui foorid kustuvad või öösel kollast plingivad, on autodele peateed defineerivad märgid, aga jalakäijatele mitte midagi. Neile ei vilgu kollane ka, nii et siis nemad vist ei tohigi. Mis alusel ma sealt üldse kolm korda päevas üle käin? Näen kusagil rohelist mehikest säramas ja lihtsalt lähen selle suunas – mingeid muid juhtnööre ei ole. Kas nii tohib? Mõnel muul kesklinna ristmikul on ka sinised märgid ja valged ristkülikud tee peal olemas, meil siin Kristiines ei ole ka Hipodroomi ega Endla viadukti juures. Nii et see ei ole üldine trend vaid pigem kuidas kunagi, aga kõik käivad ja keegi ei virise. Peale minu. Ühes kohas inimesed lähevad alatasa valesti ja siis autod tuututavad ja mina vaatan, et küll on ikka halvad inimesed, need nurgalõikajad. Aga ei pruugigi olla – nad lihtsalt ei tea, ei saa kohe aru, sest märke ei ole ja jooni ei ole, lähevad lihtsalt tule peale.

Selle saime nüüd selgeks, et kui midagi tundub imelik, kummaline, naljakas, vastuoluline, kasutu, siis pole mõtet kohe möliseda, kisa tõsta, ironiseerida, õiendada, targutada. Aga millal tuleks mõelda ja millal lihtsalt aktsepteerida ja järgida, see jäi lahtiseks.

* * *

Liiklusmärkidest veel. Kui kujutleda arenevat ahvatlevat atraktiivset avatud linna, tuleb meelde arhitektuur, aga kui üritada seda jälgida jalakäija tasandil fotoaparaat käes, on see liiklusmärgid, postid ja traadid. Nagu näha järgmisel pildil. Inimese tajud on selektiivsed.




Sunday, October 11, 2015

Kiiktool ja Kroonlühter

Kiikumine on
Peaaegu liikumine
Peaaegu elu


Küsimus kaartide võtmisel oli: „Kes Sa tahad olla?“  (kahjuks ma ei tea, kes on kogu kaardipaki looja ja seetõttu ei saa korrektselt viidata autorile).



REALISM. Elu mõte on istuda kiiktoolis. See ei tähenda puhast laiskust ja lodevust. See tähendab, et elu ei seisne tormamises ja rabelemises vaid nautimises ja mõtisklemises. Kiiktool tuleb välja teenida, see tähendab osta. Mitte hiina veebipoest, aga ei pea olema ka mingi kuninglikult nikerdatud troon. Krigiseda ja kiiksuda ei tohi, kandvad konstruktsioonid naturaalsest puidust ja katteriie midagi tugevamat. Kiikumine ei ole oluline. Oluline on, et mina otsustan, kas ma kiigun või mitte. Täitsa vabalt võib ka paar aastat ilma kiikumata istuda. Võib-olla ma mõnikord kiigun täie hooga ja kompan piire, kui keegi ei näe ja see pole kellegi asi. See ei ole mediteerimine, see ei ole rituaal. Selliste nimede panek oleks labane.

UTOOPIA. Lühtri küljes rippumine on tegelikult täpselt sama asi mis kiiktoolis istumine. Ainult et krapsakam, kõrgemal ja koos kaaslasega. Muud vahet ei ole. See eeldab aktiivsemat atituuti (tore võõrsõna, eks). Ja sa vaatad kõigele ülevalt alla, sest see on sinu positsioon. Sa ei sära ega kiirga valgust - sa kontrollid valgust. Sa oled see lühtrimees. Nad ei kadesta sind, sest nad ei mõista sind ja ei oska asetada ennast sinu olukorda. Nad austavad sind, ise teadmata, miks. Küsimust, mispärast keegi üldse peaks lühtri küljes rippuma, ei esitata mitte kunagi.

* *** *

Kuna keegi ei saanud eelnevast midagi aru, peab uuesti seletama
See, et kiiktool on elu mõte, ei tähenda, et elu peab mööduma kiiktoolis. Kiiktool on sinu mugavustsoon. Kui mõnikord öeldakse, et inimene peab ennast kokku võtma ja mugavustsoonist väljuma, siis selle inimese jaoks on vajalik mugavustsoon, kus aeg ajalt käia. Ta ei unista sellest, et töö oleks ühtlasi hobi, see on ebareaalne, seda juhtub nii üliharvade inimestega, et eesmärgiks seada on ebapraktiline. Peab vist ikka tooma näiteid oma kiiktoolidest.

Sinine, sinakasroheline, roheline, punane, hõbedane, sini-must, punane, must, punane, puna-valge, puna-must – kui loetleda mu jalgrataste värvid kronoloogilises järjekorras. Ma ei ole kunagi osalenud  ühelgi jalgrattavõistlusel.

„Kas tahtsid saada fotograafiks?“ Ei, ei tahtnud. Viimati mõtlesin sellest, et pildistamise eest võiks raha küsida, nii umbes veerand sajandit tagasi. Minu kasutuses on olnud Smena, Smena, Zenit, Samsung, Olympus, Canon, Zenit, Canon, Canon, Canon. Kui ma mõnikord panen pildi teistele arvustamiseks, siis see on püüd lühtri poole (näiteks looduspilt.ee-st http://www.looduspilt.ee/?page=usercal&u=1202 kukkusin ammu alla, kasutajaparoolgi on ununenud).

Kõiki ei saa üles loetleda, näiteks 2014  kuuskümmend kevadpäeva olid (Ameerikas keelustatud!) magnetkuulikesed (http://pilt.delfi.ee/album/296279/) ja mõnda kohta igal aastal ei saa (viimati https://www.flickr.com/photos/127335116@N04/albums/with/72157648018772972).

Lühtri küljes rippumine on kiiktooli erim, kui see juhtumisi suhestub märkimisväärselt muu ühiskonnaga, eraldi seda jaurata pole mõtetki. Kiiktool rahuldab enese- erinevaid vajadusi, lühter lisab sinna sotsiaalsuse mõõtme. Noh, ja seal ma olen kellegagi koos. Kaksiolek – see tõstab iseenesest juba muust maailmast kõrgemale. „Kes on see kaaslane, kellega koos Sa lühtri küljes ripud? Kuidas tema sinna sai ja mida tema seal teeb? Kumb teist kauem seal olnud on?“ Partneri teema on täna kõige utoopilisem ja läbimõtlemata detail, lühidalt ma ütleks et võrdväärne ja vastassoost. Algul ma isegi ei märganud, et ta seal on.

*** * ***


Aga mitte sellest ei pidanud ma täna rääkima. Ülesanne oli teha pilt, mis iseloomustaks tänast. Siin see on:


Saturday, October 10, 2015

Tere Taaskord Tulemast

e-ahelates
inimesed hõiskavad
e-ühiskonnas


Ma tahtsin uuesti blogima hakata. Miks ja milleks, sellest kunagi hiljem. Alustasin uut blogi. Olin peaaegu valmis jõudnud pealkirjaga ja esimese postituse pealkirjaga ja esimese pildi allkirjaga, kui tuli teade: “ Tere! Teie blogi /.../ on üle vaadatud ja teenusetingimuste rikkumine (SPAM) on kinnitust leidnud. Tingimuste kohaselt eemaldasime blogi ja sellele URL-ile enam juurdepääsu pole. Lisateabe saamiseks vaadake üle järgmised allikad. Teenusetingimused /.../“. Kõik oli veel täielikus redigeerimise staatuses, ei midagi avalikku ja nii vähe veel et mis rikkumisest siin saab rääkida. Loomulikult saatis selle teate ju mingi robot. Loomulikult on mul apellatsioonivõimalus, kusjuures enne palve esitamist, et inimene selle asja üle vaataks, pidin paar korda kinnitama, et ma ei ole robot. Kuna ma eriti ei eelda, et reede õhtul toimunud virtuaalne intsident lahendatakse füüsilise isiku poolt enne esmaspäeva, siis jätkan uut elu vanas kohas.

Kunagi sajandivahetuse paiku ütles keegi: „Internet on ehe näide sellest, et anarhia riigikorrana on siiski võimalik!“. Täna on internet pigem näide sellest, et inimesed võivad elada politseiriigis ja olla siiski rõõmsad, niiöelda suu naerust kõrvuni.

Paralleelintsident reaalses maailmas näinuks välja umbes nii, et ma hakkan vaikselt omaette midagi nikerdama, kui mu selja taha ilmub politseinik ja konfiskeerib poolelioleva ning kui ma tahan jätkata pean rääkima kohtunikuga. Võib-olla ma ei teegi midagi valesti, aga parem on, kui ma ei tee seda, midaiganes ma ka ei tee. Politseinik tundis mingit kahtlast lõhna, võib-olla see ei tulnud üldse minust, võib-olla oli tal hoopis ninaga midagi lahti, võib-olla ta hoopis nägi mingit värvi, mis tavaliselt kaasneb kahtlase lõhnaga – igal juhul on parem aeg maha võtta ja lasta kohtunikul üle nuusutada, kui too aega saab. Üks halvasti lõhnav inimene võib rikkuda paljude heade inimeste tuju – ühiskonna hüvede saamiseks tuleb sellele alluda. Kõik reeglid ja piirangud on meie enda heaolu nimel tehtud.

Vaatame laiemalt. Kuna mul on iidvana Windows XP, siis on minu ligipääs e-riigile ja –teenustele kitsendatud. See on loomulik – kaltsakate osalemine rahvaüritustel ei meeldi kellelegi, restorani sisenemisel lips kohustuslik. Esimene personaalarvuti tekkis mu lauale nii umbes veerand sajandit tagasi. Selle peamine protsessor oli sada korda aeglasem tänasest, aga sellest hetkest, kui ma pistan pistiku seina selle hetkeni kui mul on ees puhas leht ja ma saan alustada teksti kirjutamist, kulub ikka umbes kolmkümmend väga pikka sekundit, nii siis kui täna.


Edit: seni kuni ma ühe käega laupäevahommikust muna praadisin ja teisega arhiivist seda pilti otsisin (sest viimati pildistasin internetti füüsiliselt aastal 2006), tuli teade koos vabandustega, et see teine suleti ekslikult ja on taasavatud. Mida me sellest järeldame? INIMESED on head ja tublid!