Väike maalritöö

Vanasti oli

Õlivärv rohelisem

Ja email valgem

Hakkasin vanu värve jäätmejaama viima ja avastasin, et mõnes purgis täitsa loksub veel. Avasin 27 aasta vanuse rohelise täis potsiku, mis oli omal ajal garaaži ustest üle jäänud: peal oli vedel, põhjas nii paks et pulk murdus ära, akutrell ei jaksanud ringi keerutada. Kangustasin peitliga ja segasin suurema trelliga ja pintseldasin kaks väikesemat ust "originaalvärviga" üle. Üle poole kulus ära, aga sama tooni oli üks poolik veel - see ometi ei saa enam kõlvata! Segasin ka selle hulka ja nüüd jätkus kõigile.

Väga ilus sai (piltidel võrdle enne ja nüüd). 48 tunni pärast näpuga katsudes veel kergelt "naksus", aga küll ta ükskord ära kuivab. Või siis mitte. Järgmiseks võtan ette sama vana valge emaili, välismaise!

... Lyn Yutang raamatust „Elamise tähtsus“

Inglise keelest tõlkinud Mall Pöial, kirjastus Tänapäev 2017.

Pojengid ja tee

Hiinas samad vist Läänes

Mis roosid ja vein

„Ähmane, kriitikameeleta idealism kipub ikka koomiliseks muutuma ja kui seda on liiga palju, võib ta olla ohuks inimkonnale, tekitades kasutu jahi kujuteldavatele ideaalidele.“ [lk 18]

„On oluline, et inimene unistaks, aga võib-olla on sama oluline, et ta suudaks oma unistuste üle naerda.“ [lk 19]

„Tänapäeva inimene võtab elu liiga tõsiselt ja kuna ta on liiga tõsine, on maailm täis hädasid.“ [lk 28]

„Huvitav on see, et üldine ettekujutus inglist on ikkagi tiibadega inimene.“ [lk 42]

„Inimese kolju areng näitab, et tegu on vaid ühe selgroolüli suurenemisega ning seega on selle ülesandeks, nagu ka seljaajul, eelkõige ohu tunnetamine, välismaailmaga suhtlemine ja elu säilitamine – mitte mõtlemine.“ [lk 54-55]

„Inglid usuvad täiel määral õigusesse; elajad usuvad jäägitult jõusse; üksi inimolendid usuvad, et jõud ongi õigus.“ [lk 72]

„Iga isevalitsus on püüdnud segada kirjandust propagandaga, kunsti poliitikaga, antropoloogiat isamaa-armastusega ja religiooni elava valitseja ülistamisega.“ [lk 92]

„Kuna huumori toime on pigem keemiline kui füüsikaline, muudab see meie mõtete põhiolemust.“ [lk 98]

„Ükski inimene, kes armastab tõeliselt puid, ei saa olla julm loomade või kaaasinimeste vastu.“ [lk 162]

„Maailm, kus eksisteerivad mõistmiseta teadmised, heakskiiduta kriitika, armastuseta ilu, kiretu tõde, halastuseta õiglus ja soojuseta viisakus, on ikka masendav küll!“ [lk 167]

„Kogu loodus laiskleb jõude, ainult inimene töötab oma elatise nimel.“ [lk 171]

„Eri tüüpi rõõmude jaoks tuleb välja valida erinevad sõbrad.“ [lk 253]

„On tõsi, et suitsetajad põhjustavad mittesuitsetajatele mõningast ebamugavust, kuid see ebamugavus on füüsiline, kuna aga ebamugavus, mida mittesuitsetajad suitsetajatele põhjustavad, on vaimne. [lk 262]

„Ebainimlik religioon pole mingi religioon, ebainimlik poliitika on rumal poliitika, ebainimlik kunst on lihtsalt halb kunst ja ebainimlik eluviis on loomalik eluviis.“ [lk 272]

„Kogu hariduse ja kultuuri eesmärk on ainult arendada head maitset teadmiste osas ja head käitumisoskust.“ [lk 391]

„Kui inimese mõtted ja kogemus ei ole jõudnud vajalikule kõrgusele meistriteose lugemiseks, jätab meistriteos vaid halva mulje.“ [lk 408]

„Inimlik soov näha ainult ühte tõe osa, mida me juhtumisi hetkel tajume, ning arendada ja õilistada see täiuslikuks loogiliseks süsteemiks on üks põhjus, miks meie filosoofia kipub elust üha kaugemale jääma.“ [lk 451] 

Pildikesi linnuriigist

Aed-lepalinnud

Tegid tänavu pesa

Kuldnoka kasti

Uus nuti-TV

Head mõtted viivad

Maailmasid edasi

Teadmata suunas

Nüüd nad siis lõpuks müüsid selle mulle maha. Muudest kanalitest on juba ammu pressitud, aga lõpuks helistasid ja rääkisid ära, sest neil on vaja vana kinni panna.

Tundub, et ma hakkan edaspidi palju vähem televiisorit vaatama. Uute menüüdega pole kahe nädalaga suutnud ära harjuda ja kava mahub vähem korraga ekraanile, nii et näiteks lõuna ajal vaadata mis film õhtul kusagilt tuleks, on ebameeldiv.

Boonusena anti reklaamivaba kordus-TV, aga see kehtib ainult kohalikule toodangule ja kui ma ükskord prooviks vajutasin „Vaata algusest“ poolelioleva saate pealt, siis ta hüppas mingi teise saate peal hoopis – rohkem ei ürita. Siis veel mingid filmid ja sarjad, aga nende hulgast polnud ükski minu maitsele.

Ainuke pluss on see, et kahe puldi asemel on nüüd üksainus.

Arvatavasti hakkab televisooni-ajastu lihtsalt lõppema.

Alati kasulikud soovitused

Soovitajate

Pädevist kontrollida

Pole viisakas

Kokkuhoiu esimene reegel on, et pange telliskivi WC loputuskasti. Kokkuhoiu teine reegel, et lisage auto rehvidesse pool atmosfääri rõhku juurde.

Tervisehädade puhul on esikohal soovitused, et jätke suitsetamine maha ja sööge vähem rasvast sealiha. Ainult et kui nikotiinist on loobutud juba ammu ja pekk lapsest saadik vastumeelne olnud, siis läheb asi keeruliseks.

Väga populaarne on trend "muuda organism aluselisemaks" - sest paljud hädad algavad liigsest happelisusest. Võib-olla tõesti. Naljakas et varem pole märgatud, aga see selleks. Kuna paljudel on probleem liigse happelisusega, peaksid kõik püüdma muuta ennast aluselisemaks. Kõige lihtsam on juua vett soodaga. Soovituse edasijagajad unustavad tihti, et maos peab toidu töötlemiseks olema happeline keskkond. See tähendab, et soodavett ei tohiks juua seedimisprotsessi eel või ajal, muidu võib kogu ainevahetuse rikkuda.

Vahepala: sidrun on ise happeline, aga muudab inimese sisemust aluselisemaks - see on üks bioloogia ja keemia ühiseid trikke. Nii et võib ka sidrunivett juua - maitse on parem ja muidu ka. Siis tuleb keegi välja soovitusega, et lisage sidrunivette soodat - kaks ühes ja maitse on talutav. Kas siis need hape ja alus üksteist vastavalt koolikeemia seadustele juba klaasis ära ei neutraliseeri, nii et tolku polegi - see küsimus sunnib enamasti eksperdid lihtsalt jututeemat vahetama.

Omega-3 ja omega-6, need on ühed tegijad. Algul olid kolesterooli ja veresoonkonna huvides vajalikud, viimastel aastatel ka igale poole mujale. Õiges vahekorras saab teadagi kust - kalast, ilusast suurest ookeanikalast. Kindlasti vältige kasvandustes toodetud kala, sest see on kosunud hormoonide, ravimite ja kõigi kahjulike tehissöötade peal! Maailmameres vabalt ringi ujunud loom on millalgi oma loomuliku elu jooksul külastunud reostunud piirkondi ja söönud sisse raskemetalle, nii et seda mitte mingil juhul rohkem kui kord nädalas natuke garneeringuks! Aga mida siis, kuskohast - ainult omakasvatatud, akvaariumist või tiigist?

Piim oli kunagi tähtis. Varsti leiti, et toorelt parem ei maksa, aga hapendatult ja jogurtina seda rohkem. Siis tuli moodi laktoositalumatus ja viimane trend on kaseiinitalumatus. Kuna paljudel on diagnoositud esimene ja mitmetel kahtlustatakse ka teist, peaksid kõik hoiduma igasugusest piima baasil loodud produktist!

Veel naljakaid näiteid: avastati, et kõiges kurjas on süüdi loomne rasv - seda püüti asendada taimse analoogiga, kuni selgus, et viimase kõrvalnähud on veelgi hullemad; suhkru kui surma alternatiiviks loodud magusained on kõik kohutavalt mürgised. Või äraspidiseid: munal olid veel hiljuti karmid piirnormid, nüüd võib lausa neljakaupa süüa; kohvi on kaua halvaks harjumuseks ja mõnuaineks peetud ja alles viimasel ajal avastatud kasulikke omadusi nii südamele, immuunsus- kui närvissüsteemile. Ma ei imestaks, kui varsti leitaks gluteenis midagi tervislikku.

Vahepala: aastakümnete eest diagnoositi mul neerukivi. Kõigi tuttavate ja perearsti esimene reaktsioon oli: ära söö tomatit, juustu, sprotte ja veel midagi. See noormees aga, kes selle välja lõikama pidi (tegelikult ei lõigatud, sest lahustus ise enne tähtaega puhtjuhuslikult ära (äkki ei olnudki kivi vaid väike liivakuhi?)), tema ütles ausalt, et seda, mida ma süüa ei tohi, oskab ta alles siis öelda, kui kivi näidis on laboris uuritud, sest ehkki eelmainitud on väga tüüpilised, on igal inimsel siiski erinevad koostisosad - söögu ma mida tahan, aga kõike mõistlikes kogustes.

Teine soovituste tüüp, mida ka mitte vähe ei kosta viimasel ajal on: "kuula oma keha!", "kuula oma südant!", "kuula kõiksuse häält!". Originaalis on inimene nii loodud, et talle maitsevad rasvad ja süsivesikud, sest neid ellujäämiseks hädavajalikke oli karmis looduses vähe saada. Tsivilisatsiooni arenedes muutusid mõlemad ühe odavamateks ja sellest tulenes liialdamine. Loogiline reaktsioon oli, et inimene ei tohi süüa mis talle maitseb vaid peab kuulama targemate õpetusi. Äkki on nüüd kätte jõudmas see aeg, kus inimene võib jälle iseennast usaldada: mitte juhinduda ainult maitsest vaid hinnata ka järgnevaid meeleolusid kõhus ja peas, nii lühemas kui pikemas ajalises vaates?

Mõned ütlevad, et toituda tuleb mitmekesiselt ja mitte millegagi ei tohi liialdada; teised jälle, et iga palukest peab enne suhupistmist põhjalikult kaaluma ja on olemas häid aineid, mille piiramatu pruukimine parandab kõik.

On ära tõestatud, et need molekulid mis mõjutavad aju, saavad alguse seedimisest. Aga miks? Kas sellepärast, et sõime valet asja, või sellepärast et aju andis, tulenevalt oma probleemidest, korralduse valet asja sünteesida? Põhjused ja tagajärjed, kas stress rikub seedimist või vastupidi? Selge on see, et väike kogus meeldivat söögipoolist parandab tuju, mis soodustab omakorda kõiki muid protsesse kehas, sealhulgas ka ainevahetust; suur kogus raskesti seeditavat kraami jällegi töötab samas ahelas täpselt vastupidi. Kui mul kästakse konkreetselt midagi vältida, siis on see selge stressi allikas, sest vältimise protsess - pidev "äkki see ikka sisaldab", pluss valikud on vähenenud, pluss sotsiaalne seletamine - on kurnav.

Vahepala; ma kohtasin hiljuti ühte veendunud veganit. "Ei ärge minu pärast muretsege, mul on oma toit kaasas; ah kas te panite juba liha sisse, ma oleks tahtnud enne oma osa ära võtta; oi ärge keetke tatart nii kaua, see pole ju harmooniline; ei ma tõesti ei häiri teid üldse, lihtsalt lubage mul pool tundi oma herneid hautada enne kui grupile lõunat tegema hakkate; mind üldse ei sega kui teie ennast mürgitate, ma lihtsalt ütlen et see on kahjulik mida te teete; siin poes ei olnud piisavalt mahedat kaupa, kas me saaksime järgmise juures ka peatuse teha; jne". Aga võib-olla oli ta enne taimetoitlaseks hakkamist veel ebameeldivam inimene.

Tuleme tagasi alguse juurde. Telliskivi loputuskastis annab märkimisväärset kokkuhoidu veearvetes, sest iga tõmbega läheb ju sellevõrra vähem - ainult et ei saa nii puhas, kui poti looja kavandas. Suurem rõhk rehvides vähendab bensiinikulu arvestatava protsendi jagu, aga mõjub hävitavalt juhitavusele. Kuidas on inimesega, kui midagi nii ilmselget lisada või vähendada?

Ma olen eri aegadel saanud ülikoolis diplomi nii masinate kui majanduse juhtimise alal, õppinud tundma nii tehnilisi süsteeme kui organisatsioone. Loodust, ammugi inimest, ei ole ma kunagi sellisel tasemel tudeerinud. Ma arvan, et elus organism on tohutult keerulisem, kui mistahes inimese väljamõeldud struktuur. Millegipärast hakkab viimasel ajal tunduma, et need, kes annavad nõu, mida peaks oma kehaga tegema, näevad inimest palju-palju lihtsama süsteemina, kui mina.

Järelsõna. Tavameditsiin on meie ajaks arenenud juba sellisele tasemele, et arstiks õpitakse seitse aastat ja ikkagi suudab üks inimene hoomata vaid kitsast lõiku sellest - nimetatakse erialaks. Nii juhtubki, et erineva elundkonna spetsialistid võivad anda vastukäivaid soovitusi - igaüks püüab ravida seda, mida kõige paremini tunneb ja teiste kehaosade pärast muretseb ainult põgusalt. Siin tuleb appi alternatiivmeditsiin: seda saab selgeks õppida lühema ajaga, sest tuginetakse palju kitsamale valikule uurimustest, avastustest või oletustest. Mõlemale on omane statistikaarmastus: kui miski mõjub paljudele (hästi või halvasti), siis peaksid sellest juhinduma kõik (tarbima või vältima). Mõlemas seguneb äri altruismiga - soov aidata ja soov selle pealt teenida.

e-kviitung

Kui ütleme e

Näod lähevad naerule

Mõttevabana

Lühidalt on mõte, et paberist kassatšekkide asemel võiks sama informatsiooni talletada kuhugi kesksesse elektroonilisesse andmebaasi. Tehnoloogiliselt ei oleks selles midagi liiga keerulist. Idee on võitnud erinevatel konkurssidel innovatsiooni auhindu ja kevadel jõutakse esimese praktilise realisastioonini ühes bensiinijaamade ketis vist.

Hiljuti ühel tutvustusel olid asjaosalised väga entusiastlikud. Siis küsis saalist keegi: „Aga kes on sihtrühm?“. Selle peale esineja tunnistas, et jah, selles osas – sihtrühma leidmise osas – on veel vaja palju tööd teha, aga muidu läheb hästi.

Esimest korda olin ise seotud ühe projektiga umbes aasta tagasi. Siis avaldasin arvamust, et loomulikult ma annan endast oma eriala piires parima, aga tervikuna meenutab kogu plaan raha põletamist tuulise ilmaga lagedal väljal. „Kuidas sa võid niimoodi öelda, see on ju viis aastat väga kuum teema olnud?!“, hüüatas keegi tarkpea. „Just nimelt,“ vastasin ma, „viis aastat kuum teema, aga töötavat prototüüpi veel ei ole. Miks?“. Mõne kuu pärast see konkreetne alamprojekt peatati, sest üks rahastajatest loobus. Osutub, et kui me võtame ühe hariliku kassasüsteemi, mis suudab arvutada teenuse hinda kliendi jaoks, registrerida tehingu müüja kesksetes süsteemides ja trükkida selle kohta kviitungi – kui me üritame sellele valmis lahendusele juurde lisada oskust suhelda veel mingisuguse keskse kviitungite registriga, siis see ei ole üldse mitte odav, see on väga kaugel odavast.

Teine rahastaja oli teinud põhjalikud arvutused ja leidnud, et see asi tasub ära, kui saab uutes müügikohtades loobuda tšekiprinteri soetusmaksumusest, hooldusest ja kulumaterjalidest. Tema matemaatika põhines eeldusel, et pool aastat pärast esmaesitlust on 100% klientidest vabatahtlikult nõus loobuma igasugustest paberilipakatest. Kui tõenäoline see on, et mitte ükski inimene ei soovi oma ostu kinnituseks paberit? Siinkohal võiks võrrelda e-arve ja e-retsepti lugudega: mõlemad on väga mugavad, levivad kiiresti, kuid paberalternatiive välja tõrjuda ei suuda aastategagi.

Eelmise riigikorra ajal oli levinud tekst „...kontrollige kassa juurest lahkumata, hilisemaid pretensioone ei rahuldata!“. E-kviitungit saab klient näha oma nutiseadme ekraanil, aga kuni ta „süsteemist süsteemi ja tagasi liigub“ kulub aega suurusjärgus minut, mis tehniliselt võib tunduda lühike, aga kaasaegses jaekaubanduses on see terve igavik nende jaoks, kes ootavad selja taga. Viimastel aastatel on tehtud tõsiseid pingutusi, et näpistada siit või sealt 5 sekundit, näiteks kaardimakse valideerimisel või kviitungite trükkimisel, sest suure poe jaoks tähendab see lihtsalt läbilaskevõimet. Kas olete märganud, et väikestes poodides küsitakse: „Kviitungit soovite?“ ja siis kas trükitakse või mitte, suurtes küsitakse samamoodi, ja siis kas ulatatakse või kortsutatakse. Sest ökonoomsem on enne trükkida ja siis küsida.

Üks kõva argument on, et säästame loodust. Vähem paberit, rohkem metsa. Ma arvutasin natuke ja jõudsin tulemuseni, et minu postkasti topitud reklaamid ületavad suurusjärgu jagu kassadest saadud kviitungeid, igas ajaühikus ja ükskõik kas mõõta ruutmeetrites või kilodes. Mõlemad rändavad minu puhul enamuses otse prügikasti, vaid üksikutele heidan korraks pilgu peale. Nii et kui firma, kelle äri hulka kuulub ka paberreklaami levitamisteenus, leiab et kviitungite trükkimine on saatanast, siis kõlab see pisut silmakirjalikult. Trükitud kuid kliendile mitte-ulataud kviitungid võiks ju taaskasutuse suunata. Huvitav, kas mõnigi suur pood neid kogub, eraldi olmeprügist vanapaberina vaatleb?

Kogu idee originaalne osa on see, et teeme tsentraalse andmebaasi. Praktikas iga pood ju oma müügiridade kohta nagunii peab andmebaasi, küsimus on nende sidumises ostjaga. Selleks, et seda teha, on vaja kahte asja: kliendi nõusolekut ja siis mingit protseduuri, kuidas identifitseerida isikut. Selle kevade pilootprojektis olevat seda plaanis teha pangakaardi kaudu. Et kui maksad kaardiga, siis võid valide e-kviitungi, kui sulas, siis mitte. Aga oot, pangas on ju nagunii kõik mu kaarditehingud kirjas: kus, millal ja kellele makstud. Kaupmees jälle teab, mida ja kui palju, nii et saaksime ka ilma kolmanda osapooleta vajadusel pildi kokku. Just täpselt niimoodi juba paljudki juba ammugi teevadki: nii jalgratta kui külmkapi ostul öeldi, et paberite säilitamine ei ole kohustuslik, sest garantiitingimuste jaoks tarvilik info on nende püsikliendibaasis minu nime taga kirjas.   

Muidugi võiks olla vahva vaadata ühest kohast kogu oma tarbimiste ajalugu, aga kui tihti ma seda ikka teeksin?  Me elame ajastul, kus iga inimese käigud ja tegemised on üha täpsemalt jälgitavad – ma lepin selle kui paratamatusega, aga miks peaksin vabatahtlikult suunama oma andmed veel ühe start up’i andmebaasi?

Kelle seda vaja on, kes on nõus, kes on nõus maksma?

... Louis-Ferdinand Céline raamatust „Reis öö lõppu“

Kirjastus Varrak, 2016. Tõlge prantsuse keelest ja järelsõna Heli Allik.

Sisu vormiga

Jagamine harilik

Taandamistehe

„Kui sul kujutlusvõimet ei ole, siis on surm tühine asi, aga kui sul on kujutlusvõimet, siis on see talumatu.“ [lk 23]

„Me raiskame suurema osa oma noorusest iseenda lolluse peale.“ [lk 88]

„Ei ole olemas intelligentset edevust.“ [lk 129]

„Õppimine muudab inimest, ajab inimese uhkeks. Aga sa pead selle ikkagi läbi tegema, et elu tuumani jõuda.“ [lk 253]

„Inimesed maksavad kätte, kui neile head teed.“ [lk 257]

„Sama veinilake, sama kino, sama sõnaokse ümber spordivõistluste, sama entusiastlik allumine loomulikele vajadustele, mõlemast otsast, kõrist ja persest, kõik see teeb inimesed igal pool ühesuguseks raskeks sõnnikuseks hordiks, kes tuigerdab ühest valest teise, blufib, vingerdab, soovib kurja, ja kahe ängi vahel ründab.“ [lk 365]

Paralleelmaailmad

Jaburusettus

Pole vist piisav eeldus

Terviklikkuseks

Mõned väidavad, et universumeid on täpselt üks – see tuleneb juba sõna tüvest enesest. Isegi kui kusagil on mingeid mõistetamatuid, seletamatuid, arusaamatuid, hoopis teistsuguseid, imelisi maailmu, siis need on ikkagi meie universumi osad, lihtsalt kaugel, väga-väga-väga-väga kaugel. Moodsad teooriad - stringi- ja muidu lahedate nimedega - jälle pakuvad, et universumeid on rohkem kui elementaarosakesi, või noh, midagi sinna suurusjärku.

Kust üldse tuleb see mõte, et maailmu võiks olla ehk muidki? Võib-olla inimestest. Inimestest, kes käituvad nagu ei oleks nad siit pärit. Inimesed, kes ajavad mingit oma asja, märkamata mis toimub ümberringi. Tarkpead, kes leiutavad midagi ammu olemas olevat. Kes ignoreerivad kõike, mis on juba leiutatud. Spetsialistid, kes on kinni eelarvamustes. Ülemused, kes teevad lolle otsuseid. Inimesed, kes riietuvad imelikult. IT projektijuht, kelle jaoks edu valem on seksikas välimus. Vanamutt trammis, kes meigib end väljakutsuvalt. Või need, kes ei pööra oma välimusele üldse mingit tähelepanu. Siis tüübid, kes käituvad liikluses jõhkralt ja hoolimatult. Bussijuht, kes peatub inimestest eemal. Inimesed, kes ongi lihtsalt kõige ja kõigi suhtes hoolimatud. Inimesed, kes sekkuvad vestlustesse, millesse neil mingit asja ei ole. Nõuandjad, kes ei tea teemast midagi. Inimesed, kes lihtsalt valetavad. Siis veel need, kes arvavad, et ainult tema saabki päästa maailma, või vähemalt firma pankrotist. Äriideed, millel on vähem kui kaks potentsiaalset klienti. Need inimesed, kes järgivad kõiki reegleid. Need, kes ei järgi ühtegi reeglit. Kes usuvad, et nemad teavad kõige paremini. Kes usuvad, et kõik teised peaksid lugema tema mõtteid. Kes usuvad, et oskavad mõtteid lugeda. Kes usuvad, et kõik keerlebki nende ümber. Kes usuvad, et nad on vabad. Kes arvavad, et nad on vangis.

Kuna tunnetavad kõik inimesed individuaalselt, siis ei tea keegi kunagi täpselt, kuidas teine inimene näeb maailma. Sellest tuletataksegi mõnel pool loogiliselt, et iga inimesel on oma maailm. Maailmu on sama palju kui inimesi, aga kuna need on üsna hõredad, siis nad eksisteerivad läbisegi ja põimunult. Siis juba tegelikult loomadel ka, ja taimedel. Saame veelgi rohkem maailmu. Ainult et selles teoorias ei saa mitte keegi mitte kunagi üle minna ühtegi teise maailma, seega pole absoluutselt mingit vahet, kui palju neid siis on.

Paralleelmaailmad eksisteerivad unistustes. Unistused tekivad pettumustest, soovidest et midagi oleks hästi või vähemalt paremini. Aga võib-olla hoopis vastupidi: unistused on teiste maailmade meeleheitlikud katsed tungida meie omasse, pakkuda ennast välja, kutsuda, müüa, konkureerida. Võidab see maailm, millest unistatakse kõige rohkem?