Meeleolude
Kirjeldamiseks värvid
Valgest hallini
Üksik kübe liugleb läbi õhu. Peagi liituvad temaga teised, kümned,
tuhanded, miljonid. Maapind kattub õhukese kirmega, eriti selgelt torkab see
silma pargitud autode klaasidel. Peremees katsub kahtlevalt näpuga: ei ole jää,
kojamehed eemaldavad paari hoogsa tõmbega ja sõit võib alata. Siis läheb sadu
tihedamaks ja hakkab vaadet piirama. Nagu udu suvel raamib valge säbru pildi ja
eemaldab ebaolulised detailid. Taevas ei tumene vaid lihtsalt ühtlustub
helehalliks. Maaliline, maali taoline – räämas linn oleks nagu kunstniku
pintsliga kohendatud, nurgad pehmendatud ja tagaplaan hägustatud. Sadu tugevneb
veelgi ja nüüd näeme ainult naabermaja ja üksikut köökus möödakäijat. Autod on
lumised, teed on lumised, kellelgi läheb pidurdus pisut loha ja keegi tõmbas kergelt
ketsi ringi kuid kõik muhelevad. Midagi eemalt praktiliselt enam ei paista,
tähelepanu keskendub sellele mis otse ees – üksikule laperdades langevale
lumehelbele. Siis järgmisele ja järgmisele. Nende kordumatuses on mingi maagia,
aju keeldub aktsepteerimast, et iga üksik on absoluutselt ainulaadsete harudega
ja püüab paaniliselt leida komplekti kahest sarnasest. Monotoonsus ja
mitmekesisus. Sadu kord tiheneb, siis jälle taandub, laiad räitsakad järgnevad
peenematele teradele, otse alla või viltuse nurga all, paralleelselt või
pööreldes. Lund aga koguneb. Esimene usin kojamees lükkab labidaga kõnnitee keskele jälje sisse, see ei häiri
seal kaua, üha uued valged täpid katavad korraks nii musta asfaldi. Mingi aja
pärast tuleb ka esimene suurem sahk, et demonstreerida inimese valmisolekut
võitluses loodusega. Elurütm muutub. Kõik aeglustub, aga samas läheb ka
ratsionaalsemaks: äkilised liigutused võivad nüüd halvasti lõppeda, enam ei saa
käia igalt poolt otse, vaid mõistlik on minna teiste tallatud jälgedes. See on
uus reaalsus, uus aastaaeg.
Sadu on üle jäänud. Kogu maa on kattunud valge vaibaga. Nagu jõulukaardil.
Päike tuleb välja ja peegeldub lõputult valgelt, nii et valus hakkab. Ta
liigub madalalt, seetõttu joonistuvad ka väikestest kühmudest pikad varjud.
Tuul on pinda oma äranägemisel kujundanud, siin on laineid, kaari, valle ja
vaalusid. Valgus ja vormid loovad koos mikoromaastiku - midagi ainulaadset,
kordumatut, kadumisele määratut. Tahaks endasse ahmida, talletada, salvestada. Päeva
pikkus on üürike võrreldes ööga, seda enam tuleb panustada hetkesse. Hiljem
vaidlevad fotohuvilised veel kaua, kas olidki sellised värvid väljal ja varjualades
või on see tehnoloogiline defekt – mõistus mäletab valget, valget ja ainult
valget, kuid hiljem arvutis kumavad tugevad kollased ja sinised toonid.
Mõned rajad tallatakse, teised lükatakse sisse. Ajapikku taastuvad kõik
tavapärased trajektoorid. Talispordisõbrad loovad omad jooned veel lisaks ja
lapsed lasevad liugu või alla, või lihtsalt loobivad ja hullavad.
Hommikul tuleb varasema tõusmisega arvestada, et jõuaks koduesise kõnnitee
enne lahkumist üle lükata. Kõik niimoodi ei mõtle, nii et mõne maja ees tuleb
ukerdada ja ettevaatlik olla, et lumi üle kingaääre ei küüniks. Üksik vanamutt
kraabib kulunud kühvliga nagu sõltuks sellest tema lastelaste tulevik.
Palgaline kojamees vehib harjaga laias kaares möödakäijaid millekski pidamata.
Temal on töö teha ja aeg jookseb ja kui igaühe püksisääre puhtaksjätmiseks paus
vahele teha, ei jõua kuhugi edasi. Suuremad sõiduteed on, nagu uudistes kombeks
öelda, soolamärjad. Lund sulatavad päike, kloriidid ja see et tema peal
trambitakse. Asfaldivagudes on vesi, sõidujälgede vahel üksikud lörtsitriibud.
Autojuhtidel on nüüd niigi raske, see reegel, et jalakäijaid ei tohi täis
pritsida, pannakse kuni tee- ja ilmastikuolude paranemiseni tagumistesse
ajusagaratesse peitu. Suuremad kõnniteed on suurema tehnikaga lahti lükatud.
Sellest on jäänud nurkade peale väikesemad vallid, millest ületurnimine on
väikesem jõupingutus. Vallid ei lase veel ära voolata, nii et mõneski kohas on
loik, mida seal suvel ilmaski poleks. Päris kindlasti on sellised loigud
suuremate ristmike ülekäiguradade otstes sõidutee servas – tehniliselt võttes
ja füüsikaseaduste järgi on see täiesti loomulik. Peatusesse saabuv buss
pritsib ootajad korralikult täis. Et peale saada, tuleb ühe jalaga korraks lögahunnikuss
astuda, sama kordub ka reisi lõpus. Püksisäärte alumised otsad on vettinud ja
tagumised küljed kaetud pritsmetega. Sa võid tippida nii
ettevaatlikult kui suudad, aga natuke märjad on varbad kohalejõudes ikka. Märg
nahk ja tehismaterjalid haisevad üksteise võidu. Päris igaks hommikuks jalanõud
eelmisest päevast ära kuivada ei jõua. Esikupõrandal muutuvad mustjaspruun pläga
ja valkjad tükid ühtlaseks halliks poriks, millest peale kuivatamist jäävad
inetud triibud. Nina tilgub solidaarsusest.
Iga hang sulab ükskord ära, kõik määrdunud veed leiavad tee rentsisse ja
sealt merre. Täna parem kui, eile, homme parem kui täna - poririik pöördub
pikkamööda taas puhtaks ja kuivaks. Üksik kübe liugleb läbi õhu.
