Mis on roheline?

on kirjud koerad

mustvalges kataloogis

värvide järgi

Minu kooliajal õpetati, et hüdroenergia on roheline energia. Siis ehitasid hiinlased suure tammi, ujutasid külad üle ja kusagil mujal hävis veel mingite konnade kudemispaik ja nüüd õpetatakse, et hüdroelektrijaam ei ole enam roheline. Norras mägijõgesid vaadates tundus küll, et selle energia võiks kuidagi inimese jaoks ära kasutada ilma et sellest suuremat kahju sünniks.

Nüüd õpetatakse, et tuulikud on rohelised. Ühe väikese vuriseva ratta vastu talumaja kõrval poleks ehk kellelgi midagi, aga tänapäevaseid hiidtuulikuid ükski inimene oma naabrusesse ei taha. Väga suured tuulegeneraatorimetsad pidavat loomi, eriti linde, häirima.

Päike pidi ka hästi roheline olema ja palju energiat sisaldama. Paneeli, mis muundab päikesekiirguse elektriks, tootmise pidavat jällegi hirmus keemia olema ja jubedalt saastama.

Kuidas üldse defineerida mõiste „roheline“? Paljud inimesed arvavad, et „roheline on see, mille kasutamise eest saab valitsuselt taotleda rohelise toetust“. Kui nemad otsustasid, et elektriauto on roheline, siis seda ta ka on, vaatamata mitmele uuringule mis väidavad, et kui võrrelda kogu elutsükli vältel tootmises utiliseerimiseni, on elektriauto „ökoloogiline jalajälg“ suurem kui samas mõõdus diislil.

Tasemeõpe

nii targad pole

et saaksime õppida

omataolistelt

Lasteaiakasvataja peaks olema ise juba kooli lõpetanud, koolis õpetajana töötamiseks peab olema kõrgharidus, ülikoolis õpetamiseks minimaalselt magister ja nii edasi. See tähendab, et teiste õpetamiseks ei piisa, kui sul on omal „see“ tase omandatud vaid oleks vaja aste kõrgemat.

Vanasti käsitöö kuldajastul olid meistrid, sellid, õpipoisid - tänapäeval tundub sageli, et õpipoisse juhendama palgatakse sellipaberitega mehed. Pildistamist õpin pigem nende juures, keda Eestis teavad tegijana kõik huvilised ja ka mujal maailmas mõned spetsialistid, mitte suvalise kutselise fotograafi käest, kes leiab et õpetamine on raskel ajal hea lisateenistus.  Ma ei oska näidata üles tänulikku vaimustut, kui ma küsin töö juures spetsiifilise tarkvara koolitust ja direktor ütleb, et mul on üks nutikas poiss, ta võib teile kõigest midagi rääkida. Ka kirjutamist ei lähe ma õppima selle juurde, kelle esikromaan alles trükisoe.

Muidugi võib küsida nõu kolleegilt, sõbralt, kaaskannatajalt.  Arutleda kommentaariumis või kohvilauas - see on väga arendav, võib saada hindamatuid nippe, aga see ei vii edasi järgmisele tasemele. Siis parem juba loen ühe õpiku otsast otsani läbi. Aga kust ma tean, et see on hea raamat? Et see on HEA raamat, et SEE on hea raamat, et see ON hea raamat…

Kogu teksti mõte on ainult selles, et hoiatada iseennast siin  õpetusi jagamast – tunne, et ma justkui teaksin midagi, ei tähenda veel, et olen valmis juhendeid ja õpetusi kirjutama.

Kirjutmine

tarkadel pole

kunagi varuks aega

õpetamiseks

„Minu tagasihoidlik nõuanne autorile oleks õppida kirjutamise tehnilist poolt: otsekõne esitamist, jutu liigendamist ja loo tempo teadlikku muutmist ja kujundamist, et jutujõgi ei voolaks ühtlaselt oma sängis, vaid paneks lugeja mugava triivimise asemel vahepeal hinge kinni hoidma, kannatamatusest küüsi närima jne.“ – nii mulle öeldi. Üle hulga aja sain asjalikku tagasisidet ja nagu ikka, ei oska sellega midagi peale hakata.

Avalause

blogi olevat

vist koht kuhu kogu pahn

kirjutatakse

Teemafoorumid, grupiblogid, üldkasutatavate ruumide seinad…

Äkki oleks viisakam, kui ma võtaksin isiklike murede jaoks ühe uue valge vihiku karbi.