Kiiktool ja Kroonlühter

Kiikumine on

Peaaegu liikumine

Peaaegu elu

Küsimus kaartide võtmisel oli: „Kes Sa tahad olla?“  (kahjuks ma ei tea, kes on kogu kaardipaki looja ja seetõttu ei saa korrektselt viidata autorile).

REALISM. Elu mõte on istuda kiiktoolis. See ei tähenda puhast laiskust ja lodevust. See tähendab, et elu ei seisne tormamises ja rabelemises vaid nautimises ja mõtisklemises. Kiiktool tuleb välja teenida, see tähendab osta. Mitte hiina veebipoest, aga ei pea olema ka mingi kuninglikult nikerdatud troon. Krigiseda ja kiiksuda ei tohi, kandvad konstruktsioonid naturaalsest puidust ja katteriie midagi tugevamat. Kiikumine ei ole oluline. Oluline on, et mina otsustan, kas ma kiigun või mitte. Täitsa vabalt võib ka paar aastat ilma kiikumata istuda. Võib-olla ma mõnikord kiigun täie hooga ja kompan piire, kui keegi ei näe ja see pole kellegi asi. See ei ole mediteerimine, see ei ole rituaal. Selliste nimede panek oleks labane.

UTOOPIA. Lühtri küljes rippumine on tegelikult täpselt sama asi mis kiiktoolis istumine. Ainult et krapsakam, kõrgemal ja koos kaaslasega. Muud vahet ei ole. See eeldab aktiivsemat atituuti (tore võõrsõna, eks). Ja sa vaatad kõigele ülevalt alla, sest see on sinu positsioon. Sa ei sära ega kiirga valgust - sa kontrollid valgust. Sa oled see lühtrimees. Nad ei kadesta sind, sest nad ei mõista sind ja ei oska asetada ennast sinu olukorda. Nad austavad sind, ise teadmata, miks. Küsimust, mispärast keegi üldse peaks lühtri küljes rippuma, ei esitata mitte kunagi.

* *** *

Kuna keegi ei saanud eelnevast midagi aru, peab uuesti seletama

See, et kiiktool on elu mõte, ei tähenda, et elu peab mööduma kiiktoolis. Kiiktool on sinu mugavustsoon. Kui mõnikord öeldakse, et inimene peab ennast kokku võtma ja mugavustsoonist väljuma, siis selle inimese jaoks on vajalik mugavustsoon, kus aeg ajalt käia. Ta ei unista sellest, et töö oleks ühtlasi hobi, see on ebareaalne, seda juhtub nii üliharvade inimestega, et eesmärgiks seada on ebapraktiline. Peab vist ikka tooma näiteid oma kiiktoolidest.

Sinine, sinakasroheline, roheline, punane, hõbedane, sini-must, punane, must, punane, puna-valge, puna-must – kui loetleda mu jalgrataste värvid kronoloogilises järjekorras. Ma ei ole kunagi osalenud  ühelgi jalgrattavõistlusel.

„Kas tahtsid saada fotograafiks?“ Ei, ei tahtnud. Viimati mõtlesin sellest, et pildistamise eest võiks raha küsida, nii umbes veerand sajandit tagasi. Minu kasutuses on olnud Smena, Smena, Zenit, Samsung, Olympus, Canon, Zenit, Canon, Canon, Canon. Kui ma mõnikord panen pildi teistele arvustamiseks, siis see on püüd lühtri poole (näiteks looduspilt.ee-st http://www.looduspilt.ee/?page=usercal&u=1202 kukkusin ammu alla, kasutajaparoolgi on ununenud).

Kõiki ei saa üles loetleda, näiteks 2014  kuuskümmend kevadpäeva olid (Ameerikas keelustatud!) magnetkuulikesed (http://pilt.delfi.ee/album/296279/) ja mõnda kohta igal aastal ei saa (viimati https://www.flickr.com/photos/127335116@N04/albums/with/72157648018772972).

Lühtri küljes rippumine on kiiktooli erim, kui see juhtumisi suhestub märkimisväärselt muu ühiskonnaga, eraldi seda jaurata pole mõtetki. Kiiktool rahuldab enese- erinevaid vajadusi, lühter lisab sinna sotsiaalsuse mõõtme. Noh, ja seal ma olen kellegagi koos. Kaksiolek – see tõstab iseenesest juba muust maailmast kõrgemale. „Kes on see kaaslane, kellega koos Sa lühtri küljes ripud? Kuidas tema sinna sai ja mida tema seal teeb? Kumb teist kauem seal olnud on?“ Partneri teema on täna kõige utoopilisem ja läbimõtlemata detail, lühidalt ma ütleks et võrdväärne ja vastassoost. Algul ma isegi ei märganud, et ta seal on.

*** * ***

Aga mitte sellest ei pidanud ma täna rääkima. Ülesanne oli teha pilt, mis iseloomustaks tänast. Siin see on: