Seebimullitarkused

Õpetamatus

Õppimisvõimetuse

Lõpetatuseks

Kui keegi puhub seebimulle, siis peavad lapsed neid taga ajama ju purustama. Sest seebimulli ei saa kinni püüda. Välja arvatud – nagu õpetas mulle nelja-aastane – selle asjaga, millega neid puhutakse, sest selle peale nad maanduvad ja ei lähe katki. Mina omakorda õpetasin talle, et sama mulli saab sealt uuesti lendu puhuda ja uuesti kinni püüda teoreetiliselt lõputu arv kordi – paradigmade muutus, „nende puhumine“ asemele tuleb „ühega mängimine“. Seda saab teha ainult tundliku natuuriga inimene üksinda, normaalsed lapsed ajavad taga ja purustavad.

***

Piltide järelanalüüsi põhjal võib veel palju tarku mõtteid kirja panna.

Seebimullid ei ole sündinud ümmargustena.

*

Kui keegi kusagil rabeleb, siis selle mõju avaldub igas võimalikus suunas mööda pinda.

*

Pildistamise juures on olulised protsess ja tehnika.

Kes tahab minna tee keskele?

Tarbija rolli

Iseennast ilmaski

Looja ei pane

Sa vajutad nupule. Poole minuti pärast läheb tuli fooris roheliseks ja autod peatuvad. Sa ületad ühe sõidusuuna ja kordad sama protseduuri teisega.

Kes ja miks projekteerib selliseid lahendusi? Miks ei võiks ka teise teepoole foor mingi aja pärast roheliseks minna selle esimese nupu peale? Noh et kui ma vajutasin ühel kaldal, siis see mõjub, nagu oleks natukese aja pärast vajutatud ka keskel samas suunas ja ma saaks peatumatult poolt vahetada. Seal kahe sõidurea vahel ohutussaarel ei ole minul ega kellelgi teisel mitte midagi peale hakata, ausalt!

Arvutites on sama jabur loogika täitsa tavaline: mingi inimese tegevusel saab olla ainult täpselt üks loogiline järgmine tegevus – mingile hiire- või klahvi vajutusele järgneb alati kindel vajutus - aga sellegipoolest peab ta seda ise sooritama, masin ei oska tema eest. Masin ei ole päriselt milleski süüdi, ta on lihtsalt programmeeritud piiratud persoonide poolt. Tehnika võimaldaks väga paljusid asju mugavamaks, mõnusmaks, leebemaks, loogilisemaks, lihtsamaks teha, aga seda juhivad juhmid isendid ja siis kasutajad lihtsalt lepivad, sest rauas realiseeritud reeglite vastu ei saa.

Teised vahvad foorid on need, kus autode punase ajal saab jalakäijate rohelist ainult piisavalt varakult ette tellides, ehkki sõidukite jaoks sellest ei muutu midagi sekundigi jagu. Sa vajutad nuppu kui neil on juba kollane, siis te seisate ühe tsükli koos ja alles järgmisel ringil antakse ka sinule luba.

Me lepime tillukeste ebamugavustega, sest arvame, et see on paratamatus. Tegelikult on see ühe inimese hooletus või ebapädevus. Kui keskmine kõndija reageeriks lollakalt seadistatud valgusfoorile samades proportsioonides nagu keskmine sõitja reageerib teiste juhtide igapäevastele tillukestele eksimustele, oleks pooled projekteerijad ammu tapetud. Selles mõttes, et on kombeks tuututada, vihastada ja viibutada, kui keegi oma kogemata käitumisega sunnib ühele liigsele pidurdusele – samal päeval üks vilets foor teeb seda tuhandetega ja keegi ei kurjusta eriti. Võib-olla on jalakäijad lihtsalt rahulikum rahvas.

Kohustuslikud soovitused uuele kavalale juhile

Tarkade vastu

Alati alatute

Kavalustega

Kui kusagil on midagi mäda, siis alati toimiv lahendus on väljastpool tugeva juhi sissetoomine. Esmapilgul tundub see hullumeelsusena, minna täiesti võõrasse keskkonda plaaniga seda parandada, aga tegelikult on selleks omad lihtsad nipid. Järgnevalt tutvustame võtteid, millega uus liider edu saavutab.

Käivita tehnoloogia väljavahetamine! Kõik probleemid tulenevad aegunud vahenditest, siin ei aita enam lappimine, tuleb uuesti luua. Paraku tähendab see kõikide pisiparanduste peatamist, sest vanarauda ei maksa ju investeerida, aga helge tuleviku nimel nad lepivad sellega. Sellega saad poolteist-kaks aastat kriitikavaba aega, kus keegi sult tulemust ei oota. Ega rohkem polegi vaja, CV-sse täitsa piisab, et järgmisele kohale edasi pürgida. Ühel hetkel nad muidugi enam ei kinnita järjekordset lisa-eelarvet ja siis sa lahkud visioonide sobimatuse ettekäändel.

Korralda alluv struktuur ümber! Lõhkudes meeskonnad hävitad sa igasugused vastuvaidlejad eos. Ei ole võimalik võõral tulla ja juhtida väljakujunenud kampa, kellel on omad traditsioonid ja maneerid. Tõsta inimesed toolidel ringi, nad sattuvad segadusse ja jäävad suu lahti sinult juhtnööre ootama. Sellega koos ka väikeseid vertikaalseid vangerdusi, mis edastavad selge sõnumi: kes tuleb kaasa, see tõuseb, kes möliseb, see võib kukkuda.

Too sõbrad kaasa! Sellega lööd kaks kärbest: sina osutad neile teene, nemad on sulle moraalseks toeks. Neid on vaja nii nuhkideks kui sõnumviiateks, üksi ei jõua ju kõike. Ühtlasi jälle alltekst: sa oled tüüp, kes hoiab omasid ja ootad pugemist.

Kasuta oma slängi! Isegi erialane sõnavara on ettevõtteti erinev. Suru peale omad terminid – kui püüad nende kõnekeelt selgeks õppida, jätad küll omameheliku mulje, aga võid kergest eksida ja maine rikkuda. Targem on see, kelle jutt on segasem. Teiste erialade inimestega rääkides ära püüagi ennast arusaadavaks teha, nii jätad mulje, et oled oma valdkonna tõeline guru, kelle jaoks ülejäänud maailm on muru madalune. Ja lühendid – need loovad mulje, et oled tegus ja hõivatud.

See, mida koolis räägitakse, on nõrkadele.

Mandumine

Üleüldine

Arenemine taandab

Väikest inimest

Kui mongolid vallutasid maailma, siis nende militaarne organisatsioonistruktuur põhines kümnendsüsteemil. Väikeseim lahinguüksus kümnest võitlejast, neist moodustusid sadakonnad ja tuhatkonnad. Igal juhil oli kümme alluvat, üks ülemus ja üheksa kolleegi tema endaga samalt tasemelt - seega vahetult pidi ta suhtlema kahekümne inimesega. Ega sajanditega suurt muutunud ole. Tänapäeva äriettevõtte osakonnajuhataja räägib ainult grupijuhtidega ja oma vahetu bossiga, mitte lihtinimeste ja mitte suurte ülemustega. Valdkonnajuht juhib osakonnajuhatajaid ja allub järgmisele tasemele ja nii edasi. Kuid kaasaegse juhtivtöötaja võimekus on umbes poole väikesem võrreldes keskaegse kolleegiga – talle allub ainult neli kuni kuus spetsialisti või madalama taseme liidrit.

Moodne edukas juht on nohik, kes paaniliselt pelgab suuremat seltskonda ja väldib lihtsat vestlust lihtrahvaga. Kuid tehnoloogia areng on mänginud talle kätte sellised võimalused, mis iidsetel aegadel olid vaid troonitud peadel. Oma võimu teostab ta samamoodi vaid käskude keeles, nagu kunagi tegid kuningadki.

Viljakott, mida endisaegne sulane pidi üksi tõstma, kaalus viis puuda ehk 80 kg, minu nooruses oli tsemendikott 50kg, kusagil riigikorra vahetuse paiku taandus see 40-le ja need õiged valmissegud on nüüd ikka 25kg.

Kalevipoja kasukas tundub meitele okkaline, aga selle-eest jällegi muru õitseb.