Õpetajatele
Õpetatakse
koolis
Nutmaajamist
Kaks
artiklit ilmus hiljuti sellel teemal, et mida mõistetakse koolis korrutamise
all:
Lühidalt
öeldes 7 + 7 + 7 on õpetaja arvates „kolm korda seitse“, aga paljude lapsevanmate
arvates pole mingit vahet, kuidas kahekümne üheni jõuda.
Seal
algklasside matemaatika tunnis ei õpita ju ainult numbreid – ükski asi ei ole
ainult see, mis ta on. Seal õpitakse natukene ka seda, et ühiskonnas tuleb arvestada
reeglitega ja teha asju nii nagu on ette nähtud. Kunagi hiljem tuleb see osa,
et milliseid reegleid võib painutada või millal päris omi teha. Probleem ei ole
lastes, kes leiutavad omi reegleid enne õiget aega, probleem on vanemates, kes
ei taha kooliga koostööd teha. Millal peaks tulema taipamine, et erinevates õppeainetes
räägitakse samadest asjadest natuke erineva nurga alt – et on loovuse tunnid ja
on reeglite tunnid ja sama vastuse eest erinevas ainetunnis võib saada erineva
hinde?
Need
lapsevanemad seal ei teadvusta endale, et õpetaja tegelikult oskab korrutada, ta
ei küsi õpilaste käest mitte infot, vaid tahab neid harida. Küsimus ei ole
tulemuse leidmises vaid meetodi omandamises. Algul tehnika, pärast looming! Muusik
peab kõigepealt õppima oma instrumenti valitsema ja alles seejärel improviseerima.
Kloun tegelikult oskab seda trikki, milles teeskleb äpardumist. Igal tööl ja
tegevusel on omad võtted, mis on aastatuhandete jooksul sõelale jäänud kui
kõige asjalikumad. Alati on erandeid, kes teevad midagi teistmoodi ja sellest
kasvavad välja suured avastused, murrangud, revolutsioonid – näiteks nagu
vabastiil murdmaasuusatamises või V hüpetes. Aga kui umbes pooled algklassi
õpilaste emadest väidavad, et just tema võsuke on järgmine Einstein, sest leiutas
iseseisvalt reegli „korrutis ei sõltu korrutatavate järjekorras“, mis õigupoolest
oli järgmise tunni teema, siis ma ei usu sellesse ühiskonda.
Mul
on kohutavalt halb käekiri, sest ma ei treeninud ennast esimeses klassis
pliiatsit õigesti sõrmede vahel hoidma.
Kui
ma hakkasin õunapuude oksi lõikama, siis kõigepealt uurisin kirjandust kuidas
erinevad kogenud asjatundjad soovitavad, siis mõtlesin kuidas mulle meeldiks ja
tegeliku töö käigus otsisin kompromisse ajatute üldtunnustatud- ja oma isiklike
hetke-tõekspidamiste vahel. Normaalne harrastaja sülitab kogu teooria ja
inimkonna varasemate tähelepanekute peale, teeb nii nagu talle meeldib ja sügisel
kirub, et jõle palju vesivõsusid ajab, sitt sort vist.
Ma
olen näinud raamatupidajat, kes leidis, et maksuvaba miinimumi mahaarvamise
asemele on lihtsam korrigeerida pisut maksumäära – enamasti tuli viga alla
paari sendi. Enamik elukutselisi programmeerijaid leiab, et kõik need koodile
esitatavad nõuded oli mingi veidrus kooli ajast – päris elus on täiesti
normaalne, et keegi peale autori asjast aru ei saa ja kui teda ühel päeval enam
käepärast ei ole, siis on see lihtsalt halb õnn. Sõna „kvaliteedijuhtimine“ all
mõistetakse kaasajal mitte seda, kui hea on tulemus, vaid kuidas on järgitud
selle poole püüdlemise reglementeeritud protsessi – mis iseenesest on nonsenss,
aga sellest mõni teine kord.