Jaburusettus
Pole vist piisav eeldus
Terviklikkuseks
Mõned väidavad, et universumeid on täpselt üks
– see tuleneb juba sõna tüvest enesest. Isegi kui kusagil on mingeid
mõistetamatuid, seletamatuid, arusaamatuid, hoopis teistsuguseid, imelisi maailmu,
siis need on ikkagi meie universumi osad, lihtsalt kaugel, väga-väga-väga-väga
kaugel. Moodsad teooriad - stringi- ja muidu lahedate nimedega - jälle pakuvad,
et universumeid on rohkem kui elementaarosakesi, või noh, midagi sinna
suurusjärku.
Kust üldse tuleb see mõte, et maailmu võiks
olla ehk muidki? Võib-olla inimestest. Inimestest, kes käituvad nagu ei oleks nad
siit pärit. Inimesed, kes ajavad mingit oma asja, märkamata mis toimub
ümberringi. Tarkpead, kes leiutavad midagi ammu olemas olevat. Kes ignoreerivad
kõike, mis on juba leiutatud. Spetsialistid, kes on kinni eelarvamustes.
Ülemused, kes teevad lolle otsuseid. Inimesed, kes riietuvad imelikult. IT
projektijuht, kelle jaoks edu valem on seksikas välimus. Vanamutt trammis, kes
meigib end väljakutsuvalt. Või need, kes ei pööra oma välimusele üldse mingit
tähelepanu. Siis tüübid, kes käituvad liikluses jõhkralt ja hoolimatult.
Bussijuht, kes peatub inimestest eemal. Inimesed, kes ongi lihtsalt kõige ja
kõigi suhtes hoolimatud. Inimesed, kes sekkuvad vestlustesse, millesse neil
mingit asja ei ole. Nõuandjad, kes ei tea teemast midagi. Inimesed, kes
lihtsalt valetavad. Siis veel need, kes arvavad, et ainult tema saabki päästa
maailma, või vähemalt firma pankrotist. Äriideed, millel on vähem kui kaks
potentsiaalset klienti. Need inimesed, kes järgivad kõiki reegleid. Need, kes
ei järgi ühtegi reeglit. Kes usuvad, et nemad teavad kõige paremini. Kes
usuvad, et kõik teised peaksid lugema tema mõtteid. Kes usuvad, et oskavad
mõtteid lugeda. Kes usuvad, et kõik keerlebki nende ümber. Kes usuvad, et nad
on vabad. Kes arvavad, et nad on vangis.
Kuna tunnetavad kõik inimesed individuaalselt,
siis ei tea keegi kunagi täpselt, kuidas teine inimene näeb maailma. Sellest
tuletataksegi mõnel pool loogiliselt, et iga inimesel on oma maailm. Maailmu on
sama palju kui inimesi, aga kuna need on üsna hõredad, siis nad eksisteerivad
läbisegi ja põimunult. Siis juba tegelikult loomadel ka, ja taimedel. Saame
veelgi rohkem maailmu. Ainult et selles teoorias ei saa mitte keegi mitte
kunagi üle minna ühtegi teise maailma, seega pole absoluutselt mingit vahet,
kui palju neid siis on.
Paralleelmaailmad eksisteerivad unistustes.
Unistused tekivad pettumustest, soovidest et midagi oleks hästi või vähemalt
paremini. Aga võib-olla hoopis vastupidi: unistused on teiste maailmade
meeleheitlikud katsed tungida meie omasse, pakkuda ennast välja, kutsuda, müüa,
konkureerida. Võidab see maailm, millest unistatakse kõige rohkem?
