Saturday, October 31, 2015

"sitta kanti sitta kanti sitta kanti"

See pole kole
Kui proovida loobuda
Eelarvamustest

Sel nädalal tundub mulle, et pealkirjaks olev kusagilt kuuldu on kõige kaunikõlalisem eestikeelne lause. Panen lisaks oma parimad pildid läbi aegade, mis kontekstiga sobivad. Kaasautorite hulgas on karu, kajakaid ja põhjapõtru, või siis muid loomi ja linde, kes neid nii täpselt ikka teab.






Nad on kronoloogilises järjekorras siin, üsna ühtlaste vahedega tekkinud iseenesest, esimene veel filmile pildistatud ligi kümme aastat tagasi ja viimane alles paari nädala eest.


Saturday, October 24, 2015

Kristalli-värk

kasutud asjad
millesse saab uskuda
on kasulikud


Alguses oli kusagil miskine artikkel „Kristallidega kaamose vastu: vaata järgi, milline poolvääriskivi sobib sinu tähemärgile sügismasenduse vastu võitlemiseks“. Sealt tuli sõna „karneool“. Omakorda selle järgi otsides leidus lehekülgede viisi veebipoode, mis müüvad - erinevad eestikeelsed ettevõtted ei mahtunud guuglil ka mitte kahele ekraanitäiele ära. Kui üks terve ja tasakaalukas inimene midagi tahab, siis ta peab seda saama nüüd ja kohe, nii et äkki leiame suures linnas mõne poekese, kus müüakse ka laupäeval kohapeal!

Ma isegi natuke mäletasin, kus võiks olla. Mingeid punakaid kive seal paistis muidu küll, ainult et juures oli hinna- kuid puudus nimesilt. Müüja oli paraku minu jaoks isiksusena eemaletõukav nii et kuni ta eelmise tädiga äri ajas, lahkusin vaikselt (mul on elus paljud head asjad jäänud sellepärast ostmata). Teises kaubanduskeskuses polnud enam sedasorti lettigi. Elu kolib internetti.

Nii et siis ikkagi veebist, aga millisest veebist? Või alustame sellest, et milline kivi. Tundus, et neil kümnetel pakkujatel on ka palju erinevaid varustajaid, sest kujud ja vormid ei kordunud kuigivõrd. Tõeline majandusharu, millest mul veel päev varem aimugi polnud! Lihtsalt lihvitud? Või äkki ripats? Kee? Kujutage, ette, kui hakkaksin tööl käima roosakasoranžid pärlid ümber käe säramas!

Klikkisin kaootiliselt, kuni ühes kohas oli lahendus: lihvimata. Lihtsalt killuke! Kui ma tahan seda ise endale, siis miks peaks keegi olema seda varem vorminud oma maitse järgi. Ainult et nüüd tuli järgmine probleem: kivike maksab 1.20, kohaletoimetamine 2.65 – kuidagi tasakaalust väljas on see maailm niimoodi, midagi on juurde vaja. Sodiaagimärgi järgi otsides leidsin veel sodaliidi ja sammalahhaadi, kummalgi kõllaga just minu ravimiseks vajalikke oskusi.

Vahemärkus: sajast inimesest, kellele nad viimase paari nädala jooksul pakikesi on saatnud, paistsin ma nime põhjal olevat ainuke mees (ma ei oleks tohtinud seda nimekirja tegelikult kiigata – vabandust).

Nad mul olemas ja elu pöördub paremuse poole. Ainult et mis siis nüüd teha? Keerutan neid näpuvahel, hoian lihtsalt peos ja ööseks panen peatsi kõrvale, aga edasi? Taskus ei maksaks kanda, kui riietest hoolida, teravad servad ju, selles osas oli poeg muga nõus. Äkki mingeid rituaale, loitse, tseremooniaid? Järgida põhimõtet „ei maksa lolliks minna“, või siis mitte?

Üks on pärit Brasiiliast ja kaks Indiast või oli see vastupidi ja mul ei jää meelde milline – need paigad ei tähenda mu jaoks mitte midagi. Keegi võiks kirjutada midagi ka graniidi, liivakivi ja marmori imetabastest võimetest, et saaksin lisada pisut koha-maagiat.

Kummaline kokkusattumus, et värvid on nagu RGB – punane-roheline-sinine, teate küll. Kas peaks hakkama sellest midagi järeldama? Või teeme juhustest järeldamistest järgmise teema.

* * * * *

Kui juba jutt talismanidele läks, siis valikus on neid veelgi:


Millegi taskus keerutamine on kahtlemata rahustava toimega. Tuntud tuumafüüsik Nils Bohr olevat väitnud, et ta olevat kuulnud, et hobuseraud pidavat tooma õnne ka neile, kes ei uskuvatki.
 

Saturday, October 17, 2015

Liiklusmärgid

Reegleid luuakse
Korra kehtestamiseks
Mitte mõistmiseks


Selline kombinatsioon loodi meil pärast teeremonti. Sõita ei tohi, aga jalakäijad tuleb läbi lasta! Jaburus. Tahtsin juba seletama hakata, kui lollid kõik on – planeerijad, paigaldajad ja vahepealsed lülid – kui avastasin, et see ongi nii, selliseid on veel ja kõik on hästi, sest ülekäiguraja märk pannaksegi ühesuunalisel teel ka teistpidi. Võib-olla näiteks et jalakäija näeks kus saab üle tee minna, igatahes, nii on kombeks.

Nii et ei maksa möliseda, kui aru ei saa. Kas üldse peakski püüdma aru saada, las ta olla? Kuna see mulle juba silma torkas, hakkasin jälgima neid märke. Imelik oli ju algusest peale see, et sinna see ülekäigurada joonistati: ühes suunas ei tohi, teises sõidab üks auto tunnis, palju aktiivsemaid kuid ilma sebrata on poole kilomeetri raadiuses mitu.

Siis avastasin hoopis, et sealsamas suurel Taksopargi ristmikul ei olegi eriti neid ülekäigu märke ega triipe asfaldil. Selleks puhuks, kui foorid kustuvad või öösel kollast plingivad, on autodele peateed defineerivad märgid, aga jalakäijatele mitte midagi. Neile ei vilgu kollane ka, nii et siis nemad vist ei tohigi. Mis alusel ma sealt üldse kolm korda päevas üle käin? Näen kusagil rohelist mehikest säramas ja lihtsalt lähen selle suunas – mingeid muid juhtnööre ei ole. Kas nii tohib? Mõnel muul kesklinna ristmikul on ka sinised märgid ja valged ristkülikud tee peal olemas, meil siin Kristiines ei ole ka Hipodroomi ega Endla viadukti juures. Nii et see ei ole üldine trend vaid pigem kuidas kunagi, aga kõik käivad ja keegi ei virise. Peale minu. Ühes kohas inimesed lähevad alatasa valesti ja siis autod tuututavad ja mina vaatan, et küll on ikka halvad inimesed, need nurgalõikajad. Aga ei pruugigi olla – nad lihtsalt ei tea, ei saa kohe aru, sest märke ei ole ja jooni ei ole, lähevad lihtsalt tule peale.

Selle saime nüüd selgeks, et kui midagi tundub imelik, kummaline, naljakas, vastuoluline, kasutu, siis pole mõtet kohe möliseda, kisa tõsta, ironiseerida, õiendada, targutada. Aga millal tuleks mõelda ja millal lihtsalt aktsepteerida ja järgida, see jäi lahtiseks.

* * *

Liiklusmärkidest veel. Kui kujutleda arenevat ahvatlevat atraktiivset avatud linna, tuleb meelde arhitektuur, aga kui üritada seda jälgida jalakäija tasandil fotoaparaat käes, on see liiklusmärgid, postid ja traadid. Nagu näha järgmisel pildil. Inimese tajud on selektiivsed.




Sunday, October 11, 2015

Kiiktool ja Kroonlühter

Kiikumine on
Peaaegu liikumine
Peaaegu elu


Küsimus kaartide võtmisel oli: „Kes Sa tahad olla?“  (kahjuks ma ei tea, kes on kogu kaardipaki looja ja seetõttu ei saa korrektselt viidata autorile).



REALISM. Elu mõte on istuda kiiktoolis. See ei tähenda puhast laiskust ja lodevust. See tähendab, et elu ei seisne tormamises ja rabelemises vaid nautimises ja mõtisklemises. Kiiktool tuleb välja teenida, see tähendab osta. Mitte hiina veebipoest, aga ei pea olema ka mingi kuninglikult nikerdatud troon. Krigiseda ja kiiksuda ei tohi, kandvad konstruktsioonid naturaalsest puidust ja katteriie midagi tugevamat. Kiikumine ei ole oluline. Oluline on, et mina otsustan, kas ma kiigun või mitte. Täitsa vabalt võib ka paar aastat ilma kiikumata istuda. Võib-olla ma mõnikord kiigun täie hooga ja kompan piire, kui keegi ei näe ja see pole kellegi asi. See ei ole mediteerimine, see ei ole rituaal. Selliste nimede panek oleks labane.

UTOOPIA. Lühtri küljes rippumine on tegelikult täpselt sama asi mis kiiktoolis istumine. Ainult et krapsakam, kõrgemal ja koos kaaslasega. Muud vahet ei ole. See eeldab aktiivsemat atituuti (tore võõrsõna, eks). Ja sa vaatad kõigele ülevalt alla, sest see on sinu positsioon. Sa ei sära ega kiirga valgust - sa kontrollid valgust. Sa oled see lühtrimees. Nad ei kadesta sind, sest nad ei mõista sind ja ei oska asetada ennast sinu olukorda. Nad austavad sind, ise teadmata, miks. Küsimust, mispärast keegi üldse peaks lühtri küljes rippuma, ei esitata mitte kunagi.

* *** *

Kuna keegi ei saanud eelnevast midagi aru, peab uuesti seletama
See, et kiiktool on elu mõte, ei tähenda, et elu peab mööduma kiiktoolis. Kiiktool on sinu mugavustsoon. Kui mõnikord öeldakse, et inimene peab ennast kokku võtma ja mugavustsoonist väljuma, siis selle inimese jaoks on vajalik mugavustsoon, kus aeg ajalt käia. Ta ei unista sellest, et töö oleks ühtlasi hobi, see on ebareaalne, seda juhtub nii üliharvade inimestega, et eesmärgiks seada on ebapraktiline. Peab vist ikka tooma näiteid oma kiiktoolidest.

Sinine, sinakasroheline, roheline, punane, hõbedane, sini-must, punane, must, punane, puna-valge, puna-must – kui loetleda mu jalgrataste värvid kronoloogilises järjekorras. Ma ei ole kunagi osalenud  ühelgi jalgrattavõistlusel.

„Kas tahtsid saada fotograafiks?“ Ei, ei tahtnud. Viimati mõtlesin sellest, et pildistamise eest võiks raha küsida, nii umbes veerand sajandit tagasi. Minu kasutuses on olnud Smena, Smena, Zenit, Samsung, Olympus, Canon, Zenit, Canon, Canon, Canon. Kui ma mõnikord panen pildi teistele arvustamiseks, siis see on püüd lühtri poole (näiteks looduspilt.ee-st http://www.looduspilt.ee/?page=usercal&u=1202 kukkusin ammu alla, kasutajaparoolgi on ununenud).

Kõiki ei saa üles loetleda, näiteks 2014  kuuskümmend kevadpäeva olid (Ameerikas keelustatud!) magnetkuulikesed (http://pilt.delfi.ee/album/296279/) ja mõnda kohta igal aastal ei saa (viimati https://www.flickr.com/photos/127335116@N04/albums/with/72157648018772972).

Lühtri küljes rippumine on kiiktooli erim, kui see juhtumisi suhestub märkimisväärselt muu ühiskonnaga, eraldi seda jaurata pole mõtetki. Kiiktool rahuldab enese- erinevaid vajadusi, lühter lisab sinna sotsiaalsuse mõõtme. Noh, ja seal ma olen kellegagi koos. Kaksiolek – see tõstab iseenesest juba muust maailmast kõrgemale. „Kes on see kaaslane, kellega koos Sa lühtri küljes ripud? Kuidas tema sinna sai ja mida tema seal teeb? Kumb teist kauem seal olnud on?“ Partneri teema on täna kõige utoopilisem ja läbimõtlemata detail, lühidalt ma ütleks et võrdväärne ja vastassoost. Algul ma isegi ei märganud, et ta seal on.

*** * ***


Aga mitte sellest ei pidanud ma täna rääkima. Ülesanne oli teha pilt, mis iseloomustaks tänast. Siin see on:


Saturday, October 10, 2015

Tere Taaskord Tulemast

e-ahelates
inimesed hõiskavad
e-ühiskonnas


Ma tahtsin uuesti blogima hakata. Miks ja milleks, sellest kunagi hiljem. Alustasin uut blogi. Olin peaaegu valmis jõudnud pealkirjaga ja esimese postituse pealkirjaga ja esimese pildi allkirjaga, kui tuli teade: “ Tere! Teie blogi /.../ on üle vaadatud ja teenusetingimuste rikkumine (SPAM) on kinnitust leidnud. Tingimuste kohaselt eemaldasime blogi ja sellele URL-ile enam juurdepääsu pole. Lisateabe saamiseks vaadake üle järgmised allikad. Teenusetingimused /.../“. Kõik oli veel täielikus redigeerimise staatuses, ei midagi avalikku ja nii vähe veel et mis rikkumisest siin saab rääkida. Loomulikult saatis selle teate ju mingi robot. Loomulikult on mul apellatsioonivõimalus, kusjuures enne palve esitamist, et inimene selle asja üle vaataks, pidin paar korda kinnitama, et ma ei ole robot. Kuna ma eriti ei eelda, et reede õhtul toimunud virtuaalne intsident lahendatakse füüsilise isiku poolt enne esmaspäeva, siis jätkan uut elu vanas kohas.

Kunagi sajandivahetuse paiku ütles keegi: „Internet on ehe näide sellest, et anarhia riigikorrana on siiski võimalik!“. Täna on internet pigem näide sellest, et inimesed võivad elada politseiriigis ja olla siiski rõõmsad, niiöelda suu naerust kõrvuni.

Paralleelintsident reaalses maailmas näinuks välja umbes nii, et ma hakkan vaikselt omaette midagi nikerdama, kui mu selja taha ilmub politseinik ja konfiskeerib poolelioleva ning kui ma tahan jätkata pean rääkima kohtunikuga. Võib-olla ma ei teegi midagi valesti, aga parem on, kui ma ei tee seda, midaiganes ma ka ei tee. Politseinik tundis mingit kahtlast lõhna, võib-olla see ei tulnud üldse minust, võib-olla oli tal hoopis ninaga midagi lahti, võib-olla ta hoopis nägi mingit värvi, mis tavaliselt kaasneb kahtlase lõhnaga – igal juhul on parem aeg maha võtta ja lasta kohtunikul üle nuusutada, kui too aega saab. Üks halvasti lõhnav inimene võib rikkuda paljude heade inimeste tuju – ühiskonna hüvede saamiseks tuleb sellele alluda. Kõik reeglid ja piirangud on meie enda heaolu nimel tehtud.

Vaatame laiemalt. Kuna mul on iidvana Windows XP, siis on minu ligipääs e-riigile ja –teenustele kitsendatud. See on loomulik – kaltsakate osalemine rahvaüritustel ei meeldi kellelegi, restorani sisenemisel lips kohustuslik. Esimene personaalarvuti tekkis mu lauale nii umbes veerand sajandit tagasi. Selle peamine protsessor oli sada korda aeglasem tänasest, aga sellest hetkest, kui ma pistan pistiku seina selle hetkeni kui mul on ees puhas leht ja ma saan alustada teksti kirjutamist, kulub ikka umbes kolmkümmend väga pikka sekundit, nii siis kui täna.


Edit: seni kuni ma ühe käega laupäevahommikust muna praadisin ja teisega arhiivist seda pilti otsisin (sest viimati pildistasin internetti füüsiliselt aastal 2006), tuli teade koos vabandustega, et see teine suleti ekslikult ja on taasavatud. Mida me sellest järeldame? INIMESED on head ja tublid!