Reegleid luuakse
Korra kehtestamiseks
Mitte mõistmiseks
Selline kombinatsioon loodi meil pärast
teeremonti. Sõita ei tohi, aga jalakäijad tuleb läbi lasta! Jaburus. Tahtsin
juba seletama hakata, kui lollid kõik on – planeerijad, paigaldajad ja vahepealsed
lülid – kui avastasin, et see ongi nii, selliseid on veel ja kõik on hästi,
sest ülekäiguraja märk pannaksegi ühesuunalisel teel ka teistpidi. Võib-olla näiteks
et jalakäija näeks kus saab üle tee minna, igatahes, nii on kombeks.
Nii et ei maksa möliseda, kui aru ei saa. Kas
üldse peakski püüdma aru saada, las ta olla? Kuna see mulle juba silma torkas,
hakkasin jälgima neid märke. Imelik oli ju algusest peale see, et sinna see
ülekäigurada joonistati: ühes suunas ei tohi, teises sõidab üks auto tunnis,
palju aktiivsemaid kuid ilma sebrata on poole kilomeetri raadiuses mitu.
Siis avastasin hoopis, et sealsamas suurel
Taksopargi ristmikul ei olegi eriti neid ülekäigu märke ega triipe asfaldil.
Selleks puhuks, kui foorid kustuvad või öösel kollast plingivad, on autodele
peateed defineerivad märgid, aga jalakäijatele mitte midagi. Neile ei vilgu
kollane ka, nii et siis nemad vist ei tohigi. Mis alusel ma sealt üldse kolm
korda päevas üle käin? Näen kusagil rohelist mehikest säramas ja lihtsalt lähen
selle suunas – mingeid muid juhtnööre ei ole. Kas nii tohib? Mõnel muul kesklinna
ristmikul on ka sinised märgid ja valged ristkülikud tee peal olemas, meil siin
Kristiines ei ole ka Hipodroomi ega Endla viadukti juures. Nii et see ei ole
üldine trend vaid pigem kuidas kunagi, aga kõik käivad ja keegi ei virise.
Peale minu. Ühes kohas inimesed lähevad alatasa valesti
ja siis autod tuututavad ja mina vaatan, et küll on ikka halvad inimesed, need
nurgalõikajad. Aga ei pruugigi olla – nad lihtsalt ei tea, ei saa kohe aru,
sest märke ei ole ja jooni ei ole, lähevad lihtsalt tule peale.
Selle saime nüüd selgeks, et kui midagi
tundub imelik, kummaline, naljakas, vastuoluline, kasutu, siis pole mõtet kohe
möliseda, kisa tõsta, ironiseerida, õiendada, targutada. Aga millal tuleks
mõelda ja millal lihtsalt aktsepteerida ja järgida, see jäi lahtiseks.
* * *
Liiklusmärkidest veel. Kui kujutleda arenevat
ahvatlevat atraktiivset avatud linna, tuleb meelde arhitektuur, aga kui üritada
seda jälgida jalakäija tasandil fotoaparaat käes, on see liiklusmärgid, postid
ja traadid. Nagu näha järgmisel pildil. Inimese tajud on selektiivsed.