Digitaalne teilorism

Motivatsiooni

Asemel kindlustavad

Positsiooni

Ühel järjekordsel koosolekul, kus järjekordselt tutvustati järjekordseid muudatusi järjekordsetes tööprotsessides, hakkasin ma järjekordselt mõtlema, et selle juhtimisega on siin ikka midagi väga valesti. Leidsin selle kirjeldamiseks pealkirjaks oleva termini – tuleb välja, et see ei ole ainult minu probleem. Vastav vikipeedia lehekülg eksisteerib küll ainult inglise ja hispaania versioonides (https://en.wikipedia.org/wiki/Digital_Taylorism, https://es.wikipedia.org/wiki/Taylorismo_digital), eesti keeles leidsin sellise mõtiskluse: http://erinevadsignaalid.net/miks-traditsiooniline-juhtimine-ei-toota/. Nüüd on küsimus ainult selles, kuidas oma erinevate tasemete ülemusi seda viimast, ja miks mitte ka muid postitusi samas blogis, lugema sundida – paraku teostumatu plaan L

Kooli ajal ma süvenesin natuke teadmustöötajate motiveerimise küsimusse. Algul oli suur šokk, kui kaastudengite ettekannetest selgus, et kaasaegses tootmisettevõttes võivad olla sini- ja valgekraed, rivi- ja staap, töölised ja kontorirahvas selgelt eristatud. Mitte et keegi seda sihilikult teeks, lihtsalt neil on loomuomaselt erinevad mured ja rõõmud, harjumused ja eelistused, motivaatorid ja takistused. Lõpuks ei leidu enam ühtegi teoreetikut, kes üritaks väita, et meiesuguste tööd oleks võimalik mõõta ja juhtida samade meetoditega, mis vanaaegsetel tootmistöölistel. Põgusal guugeldamisel leidsin: http://www.director.ee/xxi-sajandi-organisatsioon/, aga jällegi, see ei huvita neid, kellele see on mõeldud. Selles 2006 aastal ilmunud artiklis kritiseeritakse muuhulgas konkreetselt neid maatriks-struktuure, mida mu eelmises töökohas peeti helgeks ja geniaalseks tulevikuvisiooniks neli aastat hiljem. Aga praegusel tööandjal seisab see arengutase alles ees.

IT-spetsialist, analüütik, administraator, arendusjuht, projektijuht, peakasutaja – nende toredate ametinimede kandjate peal üritatakse rakendada põhimõtteid, mille mõtles välja Taylor, rakendas innovaatiliselt Ford, naeruvääristas Chaplin, kiitis heaks Lenin. Selle viimase mantlipärijate põhimõtete parimat järgimist kohtan ma lähiümbruses veelgi. Otsuste tegemiseks moodustatakse erinevaid komiteesid nomenklatuurist, mitte spetsialistidest ega asjatundjatest. Perioodide kokkuvõtete tegemisel on põhiliseks hindamiskriteeriumiks rahaline maht – täpselt nagu „vana hea“ plaanimajanduse ajal - mitte tellijate rahulolu või reaalne kasu.

Nendest viimastest mõtetest kasvab sujuval välja veel üks tõdemus. Varemalt mõtlesin sageli, et kui nõukogude kord oleks jätkunud, oleksin mina täiskasvanuna olnud tõeline hädavares, sest siis käis kõik „tutvuste kaudu“ ja minu jaoks on selline süsteem võõras, vastuvõetamatu ja võimatu. Viimasel paaril aastal olen aru saanud, et karjääris – isegi mitte vertikaalses vaid ka horisontaalses - on tutvuseid vaja, täna ja siin rohkem kui kunagi varem. Aga see läheb algsest teemast juba väga kaugele, võib-olla kunagi teine kord ja eraldi.