Väikesed ananassitükid omas mahlas

 Juhuslikkuses

Kodeeritud sõnumid

Multiversumilt

Sellised asjad on Prismas olemas. On ka suured, seetähendab normaalsed tükid olemas ja viilud ja lõpuks veel purustatud. Aga need väikesed on just parajad, pitsa peale panna või risotto sisse, ei pea lõikuma ja näppe moosiseks tegema. Mitte et ma mingi söögitegija muidugi oleks. Ainult et need said otsa. Ülejäänud kolme oli küll, aga väikesed tükid said otsa. Ma käisin iga päev vaatamas. Siis ühel päeval jälle oli tulnud. Ma võtsin kohe suure rõõmuga kaks karpi. Kui koju jõudsin, selgus kibe tõde: olin haaranud valelt riiulilt, kas hinnasilt viitab alla- või ülespoole, sellest tuleb aru saada, eksole. Nüüd oli mul kaks karpi purustatud ananassi. Toidu sees see mõjus tobedalt, aga niisama lusikaga süüa kannatas küll. Mõtlesin, et lähen ostan õigeid siis, aga jälle olid otsa saanud. Iga päev käisin vaatamas, tühi mis tühi. Pühapäeval läksin sealt riiulist juba puhtast harjumusest ainult mööda, see oli kujunenud rutiiniks, vaadata igakord poes käies, et kas väikeseid ananassitükke on tulnud. Kõik ju ometi teavad, et pühapäeva hommikul kaupa ei tooda, kui laupäeval ei olnud, siis enne esmaspäeva ei maksa unistada. Aga oli! See tundus imena, võtsin kohe kaks karpi. Seekord jälgisin väga hoolega, et õigest rivist rabaks, teist korda sama reha peale oleks jube piinlik. Esmaspäeval mõtlesin, et pagan neid teab, äkki saavad jälle otsa, inimestel on kombeks defitsiitset kaupa varuks osta. Et lähen ja ostan kohe kolm karpi veel, siis on mõnda aega muretu. Ja teised vaadaku kuidas ise saavad, inimene peab isekas olema, seda üritab  maailm mulle kogu oma olemusega korrutada. Aga otsas oli juba. Nädal on möödas, ülejäänud kolme on endiselt lademes, aga väiksed tükid omas mahlas on vahelt puudu. 

Mis selle jutu mõte üldse on? Kas igal jutul ei peagi olema mõtet? Mis märke me loeme välja asjadest mida märkame? Mida saab inimese kohta välja lugeda selle kohta mida tema märkab? Miks need, kes peaks seda märkama, ei märka midagi?