Elukutse: kangelane

Kangelane on

Aus ja armastusväärne

Pigem postuumselt

Antiikmütoloogias pooljumalad, keskajal rüütlid, Jaapanis samuraid, metsikus läänes kauboid, muinasjuttudes võlurid, filmis salaagendid. Nad tulevad kusagilt või eikusagilt ja lahendavad ülesande, millega keegi teine hakkama ei saa. Seda nimetatakse ka väliste ekspertide kaasamiseks. Esiteks on tal kompetents, mida organisatsioonis endas ei ole ja teiseks näeb ta asju värske pilguga.

Miinuspoolele läheb kõigepealt see, et ta ei pruugi kiirustades kõigest kuigi korralikult aru saada. Teiseks on ta kallis – vägilane sööb päevas paar härga, James armastab glamuurset elustiili, külaline küsib kompensatsiooniks kaasa kuningatütre. Tema meetodid ei ole enamasti eriti keskkonnasäästlikud, see keda konkreetse kohaga ei seo miski peale praeguse ajahetke, ei hooli pisiasjadest. Kui baaris pahad maha lastakse, ei jää tavaliselt terveks ükski pudel ega peegel. Taustategelaste tapmist tüüpiliselt taunima ei tõtata.

***

Seda juttu ajendas kirjutama uudis, et äriprotsesside kõrgetasemeliseks kaardistamiseks kaasati kolmeks kuuks kaks kõva käppa. Boss nimesid ei mäletanud, aga mõlemad on väga kogenud ja professionaalsed, tema isiklikult usaldab neid täielikult. Peremehe parem käsi oli ka korra juba mõlemaga vestelnud ja nad olevat muljet avaldanud. Mõnikord lõppevad sellised projektid paksu raporti ja hulga soovitustega, aga elu läheb endistviisi edasi. Mõnikord lõpeb see paksu jamaga ja tagantjärele tõdemusega, et me vähemalt püüdsime, kuid võtsime lihtsalt liiga odava eksperdi.

***

Õieti on kangelaseks olemiseks vaja kahte komponenti: veenmisoskust, et sa oled see kelle väidad end olevat ja teiseks ei tohi muretseda tagajärgede pärast. Kokkuvõtvalt nimetatakse neid isiksueomadusi julguseks.

Kangelane korraldab revolutsiooni, tõmbab protsessi käima, lõhub olemasoleva süsteemi ja lahkub. Rahvas ehitab kõik jälle üles ja püstitab kangelasele ausamba. Isegi kui see teine pool ei õnnestu ja rahvas ei saa haavade lappimisega kuigi hästi hakkama, võib kangelane oma CV-sse ikkagi eduka rea lisada ja järgmises linnas uuesti proovida.

Enamasti peab kangelane pärinema mujalt. Kui keegi organisatsioonis sees juhib tähelepanu vigadele, siis see on virisemine ja vastuhakk. Kui sama jutt tuleb kalli raha eest palgatud välise eksperdi või uue juhi suust, siis see on ürgse tarkuse terendus.

Mõnikord üritatakse kangelasi luua ka kunstlikult. Sel juhul puhutakse mõne tähtsusetu tüübi tilluke tegu tohutu suureks ja ehitatakse sellele hiiglaslik retoorika. Näiteks tehakse juhusliku kommipaberi ülekorjajast globaalse reostuse vastu võitlemise sümbol. Lihtsamal juhul lohistatakse üks väljavalitud liinitööline aastapäeva-aktuse ajal lavale ja luuakse meeleolu, nagu oleks tegemist ettevõtte jaoks üliolulise isikuga (antakse aukiri, patsutatakse õlale, lubatakse pobiseda mikrofoni). Need on säästu-kangelased.

Rahvas vajab kangelasi. Rahvas armastab kangelasi, sest need annavad lootust. Iga üksikut kangelast palgates usuvad külainimesed, et just see on see üks, kes tapab terroriseeriva lohe, mitte järjekordne sadadest, kelle kuri draakon ära sööb. Kui läheb halvasti, siis see on saatus, kui läheb hästi, siis on see meie kangelane.