tarkadel pole
kunagi varuks aega
õpetamiseks
„Minu tagasihoidlik nõuanne autorile oleks õppida kirjutamise tehnilist poolt: otsekõne esitamist, jutu liigendamist ja loo tempo teadlikku muutmist ja kujundamist, et jutujõgi ei voolaks ühtlaselt oma sängis, vaid paneks lugeja mugava triivimise asemel vahepeal hinge kinni hoidma, kannatamatusest küüsi närima jne.“ – nii mulle öeldi. Üle hulga aja sain asjalikku tagasisidet ja nagu ikka, ei oska sellega midagi peale hakata.
Ja nüüd küsimus: kus saab selliseid asju õppida? Kitsendus: ma ei kavatse ju kutseliseks kirjanikuks hakata, seega akadeemilisi õppeasutuste aastatepikkuseid kraadiprogramme pole mõtet pakkuda. Lihtsalt kaaskannatajatega klubiõhtuid pole ka vaja soovitada – omasugustega muljetamiseks on Ulmejutulabor olemas ja toimiv.
Pildistamist olen õppinud sellistel toredatel väikestel koolitustel, kus üks tipp-tegev-tegija-fotograaf (Kikkas, Tartes, Ader jpt) jagab lausa lapsikutele algajatele paari päeva jooksul oma teadmisi mingil konkreetsel teemal. Nad ei heieta seal maailma hädade üle ega innusta universumit vallutama, vaid annavad süsteemseid sisulisi nõuandeid ja mõnikord lõpuks ka analüüsivad osalejate iseseisvaid töid. Kas mõni kirjanik ka midagi sellist teeb?
Mõnedel välismaa kirjanikel on kombeks oma juttudele või romaanidele lisada arutlusi, miks ja kuidas nad konkreetse asja kirjutasid. Sealt saab üksikuid häid vihjeid ja kindla veendumuse, et kirjanikud on edevad. Äkki päriselus on nad veel hullemad – äkki ma ei suudakski „teda“ mitu tundi järjest välja kannatada?
Siis olevat veel olemas selline liik, nagu toimetajad. Tehniline t. parandab kirjavigu ja vormistust - sellest ma saan aru. Aga loominguline toimetaja, kes soovitab mõne lõigu või peatüki ümber kirjutada, midagi lisada, millestki loobuda – kuskohast pärineb müüt, et sellised on olemas? Toimetaja peaks siis olema tark - minust targem. Samas mõistev ja taibukas – suuteline hetkega sisse elama maailma, mida mina olen pikalt peas kandnud. Inimesena peaks ta olema taktitundeline ja hea suhtleja – muidu me ühist keelt ei leiaks. Kui nii täiuslik isik üldse eksisteeriks, siis miks ta peaks millegi nii madalaga piirduma?
Tegelikult on olemas väga palju kirjutamist õpetavaid raamatuid, sealjuures üht neist just esitleti ulmejutu töötoas Tartus. Inglise keeles on loomulikult oluliselt rohkem allikaid, aga mõni on tõlgitud ka eesti keelde. See viimane http://www.apollo.ee/kuidas-kirjutada-neetult-head-romaani.html teeb lausa tekstianalüüsiga selgeks, mismoodi oma juttu paremini esitada. Ma ise maadlen oma lugudes sama teemaga :) Ja loomulikult, alati annab üle lugeda oma lemmikromaane ja üritada välja mõelda, KUIDAS seda mõnusat kohta täpsemalt tehtud on, millega ja mis moodi on edasi antud loodust, tundeid jne. :) Loodan, et oli abi.
ReplyDeleteSamuti võtavad Maniakkide Tänav ja Metsavana Tartus ette harjutuslikke ulmejuttude ühiskirjutamisi :) juhuks kui see uudisena tuleb. Mõnest töötoast osa võtmine mööda külgi maha küll ei jookse, minu arvates on tegu väga kasuliku ettevõtmisega.
ReplyDeleteLisaks sellele saab praegu saata tekste Reaktori toimetusele. Mulle näiteks igati meeldis viimane jutt Jutulaboris ja tunnen, et selle kallal poleks sugugi tüütu tegeleda. Või kui mitte selle, siis kas või mõne teise Sinu teksti kallal, kuivõrd stiil ja maitse olid head.
DeleteAadress, kuhu saata kaastöid, on toimetus@ulmeajakiri.ee. Lootes, et on ikka veidigi huvi. Lihtsalt seepärast, et Sinu loomingulise toimetaja kirjeldus kõlas tuttavalt, kuivõrd see on umbes meie arusaam toimetamisest.
Mis on hobi korral tehtud toimetamise puhul vist ka eeldatav - sest komanussimises on oma võlu, aga arutlemine ja juurdefabuleerimine, vot see on lõbus, : ).