nii targad pole
et saaksime õppida
omataolistelt
Lasteaiakasvataja peaks olema ise juba kooli lõpetanud, koolis õpetajana töötamiseks peab olema kõrgharidus, ülikoolis õpetamiseks minimaalselt magister ja nii edasi. See tähendab, et teiste õpetamiseks ei piisa, kui sul on omal „see“ tase omandatud vaid oleks vaja aste kõrgemat.
Vanasti käsitöö kuldajastul olid meistrid, sellid, õpipoisid - tänapäeval tundub sageli, et õpipoisse juhendama palgatakse sellipaberitega mehed. Pildistamist õpin pigem nende juures, keda Eestis teavad tegijana kõik huvilised ja ka mujal maailmas mõned spetsialistid, mitte suvalise kutselise fotograafi käest, kes leiab et õpetamine on raskel ajal hea lisateenistus. Ma ei oska näidata üles tänulikku vaimustut, kui ma küsin töö juures spetsiifilise tarkvara koolitust ja direktor ütleb, et mul on üks nutikas poiss, ta võib teile kõigest midagi rääkida. Ka kirjutamist ei lähe ma õppima selle juurde, kelle esikromaan alles trükisoe.
Muidugi võib küsida nõu kolleegilt, sõbralt, kaaskannatajalt. Arutleda kommentaariumis või kohvilauas - see on väga arendav, võib saada hindamatuid nippe, aga see ei vii edasi järgmisele tasemele. Siis parem juba loen ühe õpiku otsast otsani läbi. Aga kust ma tean, et see on hea raamat? Et see on HEA raamat, et SEE on hea raamat, et see ON hea raamat…
Kogu teksti mõte on ainult selles, et hoiatada iseennast siin õpetusi jagamast – tunne, et ma justkui teaksin midagi, ei tähenda veel, et olen valmis juhendeid ja õpetusi kirjutama.
No comments:
Post a Comment