Minu evolutsiooniteooria

Kui palju rohkem

Jõuab üks tark küsida

Kui seitse lolli

Mispärast puulehed on pärast värvilised? Lilledega on arusaadav, meelitavad sumilasi ligi, need tolmutavad, elu areneb. Teised jälle – loomariigis - saadavad kirevusega ohusignaali, et ära söö mind, ma olen mürgine. Või lihtsalt võrgutamise pärast, kui mõelda isalindudele. Aga mis kasu saavad punakuldsusest vaher või mustikas? Loogiline seletus on, et nad teevad seda minu pärast! Mulle ei meeldi sügis, siis läheb kõik pimeduse poole, aga kui on midagigi ilusat, siis see teeb tuju natukenegi paremaks. Või noh, vähem halvaks.

Või võtame lõhed (mitte praod vaid kalad). Ma olen tahtnud sellest ammu rääkida. On üks kuulus film, mida näidanud kõik endast lugupidavad kanalid, sellest kuidas mingid lõhed paljunevad ja surevad. Kui nad on täis kasvanud, siis nad ujuvad teisele poole ookeani ja piki jõgesid üles oma sünnipaika ja kudevad seal ja ongi kõik. Kärestikes püüavad neid karud – palju püüavad. Kui nad ei ujuks seal ülesvoolu, sureks karud ära, sest neil ei oleks vajalikul hetkel piisavalt süüa. Lõhede rümbad jäävad sinna ja väetavad metsa – kui ei jääks, poleks metsa. Mismoodi arendas evolutsioon lõhedele sellised harjumused, mis on kasulikud mõmmile ja kuusele, hoopiski mitte talle endale? Ärge ajage mulle palun niisugust jama!

Mina arvan hoopis, et kogu see eluslooduse mitmekesisus on üks projekt, kooliprojekt. Mingid kõrgemad olendid – ärgem nimetagem neid jumalateks, ehkki seda nad kahtlemata on – need olendid pidid koolis igaüks looma ühe liigi. Lasteaias ainurakseid, nooremates klassides putukaid, gümnaasiumis lõpus imetajaid ja vahepeal vahepealseid. See seletab kõike – miks on mingit ühtset loogikat, samas üüratuid erisusi, kohatisi veidrusi – lapsed on erinevad, õpetaja sama. Materjalid ja ülesanded  olid ühesusugused, aga lahendus kukkus igaühel isikupärane välja. Mõni kirjutas teise pealt maha või viskas nalja või mõlemat korraga (näiteks sebra!). Loomad ja taimed tehti erinevates õppeainetes, aga kasutati ühist laborit – Maad. Inimese tegi kuldmedaliga lõpetaja, nende kooli au ja uhkus, pärast seda otsustati, et jätame selle rämpsu sinnapaika ja võtame uue puhta planeedi kusagil teises dimensioonis. Kahju, et ma selle teile nüüd ära rääkisin, mõtlesin sellest kunagi ühe toreda jutu kirjutada, aga nüüd pole enam huvitav.

PS! Miks päikeseloojang on ilus? Arvatavasti mõned peatusid oma teel et seda imetleda ja neist said inimesed. Teised läksid edasi, jäid pimeda peale, eksisid metsa ära ja on seal siiamaani, ahvid.

PPS! Tegelikult ma üritasin lihtsalt mõtteid tööst eemale saada.