Koht ruumis

Päikeselaigus

Nurruv kass peab võitlema

Oma koha eest

Laps läheb esimesse klassi, siseneb esimest korda klassiruumi, istub kellegi kõrvale keda kohtab esimest korda ja neist saavad sõbrad eluks ajaks. Või siis mitte. Igal juhul on see esimene september seitsmeaastaste jaoks uus kogemus, kui nad peavad kiiresti otsustama ja valima koha, mis jääb pikkadeks kuudeks. Mõnele meeldib ees, mõnele meeldib taga, mõnel pole aimugi kus oleks parem. See õige koht võib olla juba hõivatud ja siis tuleb kiiresti ümber otsustada või võidelda. Igal järgmisel aastal on see juba lihtsam. Või siis üks järjekordne stressiallikas meie, ülitundlike jaoks.

Kui me olime tööl kolmekesi toas, siis toimus kohtade jagamine kuidagi möödaminnes. Kümnekesi uues majas püüdsime grupitööna luua mingit loogilist rida, et kellele kellega oleks vaja kõige rohkem koostööd teha, need oleksid lähestikku. Ükskord kolides võtsime loosi. Ühes osakonnas tegime nii, et igaüks kirjutas salajasel hääletusel oma esimese ja teise eelistuse ja hämmastaval kombel jagunesid sel teel kuus kohta kaheksast justkui iseenesest ja ainult mina ja NJ preetendeerisime täpsel samale ja viimast allesjäänut ei tahtnud keegi ja meie kaks siis heitsime liisku (ja mina võitsin). Ükskord käisime kogu kontoriga suhtekoolitusel ja pärast realiseerisime seal välja pakutud plaani, et inimesed tuleb ümber paigutada selliselt, et regulaarsed kahekõned ei käiks üle kolmandate isikute peade ja igaühe lähinaabriks oleks just selline veidrik, kes on just tema jaoks kõige kergemini talutav. Uue töötajana vanas tiimis istud sa muidugi sinna, kus on vaba, kuhu keegi varem pole tahtnud. Viimati pärast remonti tegid grupijuhid isekeskis täpse skeemi, kuhu keegi alluvatest peab istuma, sest nemad ju teavad täpselt, mis on hea ja õige.

Jõudsimegi tänasesse päeva. Osakonnajuhataja saatis kõigile meili, et teeme kolimispäeva: paigutame kolm gruppi nii, et oleks esimene siin, teine seal ja kolmas keskel, mitte läbisegi. Natukese aja pärast läks JK kiirel sammul KH juurde ja sositas talle midagi kõrva, mille peale KH vastas kõva häälega, et pärastpoole. Mina loll olin oodanud, et me arutame seda asja, teeme mingi plaani, kuulame arvamusi, otsime kompromisse, kaalume variante, lepime kokku, leiame lahenduse. Õige mees nii ei mõtle, õige mees, kohe kui on oma eelistuses kindel, seab eesmärgi ja hakkab selle poole püüdlema. Kes ees see mees. Kui reegleid ei ole, tee omad reeglid ja mängi nende järgi. Ma oleksin ka KH vana koha valinud, kui mul oleks olnud valikuvõimalus, aga ei olnud, sest mina ei olnud õige mees õigel ajal õiges kohas. Vahet ju ei ole, kus istuda. Lihtsalt inimloomus tuleb välja ja saab selgeks sellistes situatsioonides, ja siis veel see ka, mis vahe on grupil ja meeskonnal.

Omal ajal ülikoolis tüdrukud rääkisid, et neile kohutavalt imponeerisid mõned mees-kaas-tudengid, kes neile alati kummardades uksi avasid, ees sisse lasid, välja arvatud juhul, kui oli suures auditooriumis kontrolltöö, siis panid need džentelmenid maksma oma füüsilise jõu ja ründasid läbi inimmassi parimate potentsiaalsete positsioonide poole, millistes oleks tagatud minimaalne risk maksimaalse mahakirjutamise korral.