Vandenõuteooria

Reaalsustaju

Kohalolekukontroll

Iseeneses

Juba mõnda aega on mul tööjuures tunne, et olen varjatud kaameras. Täiskasvanud tähtsatel ametikohtadel inimesed ajavad ametlikel kohtumistel nii jaburat juttu, et see lihtsalt ei saa tõsi olla. Jagasin seda mõtet mõne mõistlikuma kolleegiga ja üks pakkus välja, et äkki on tegemist mingi The Truman Show uuversiooniga, teate küll, see film Jim Carrey’ga peaosas, sest harilikus telesaates peaks ju seltskond kohe-kohe naerma purskama ja lollitatavale tõe paljastama.

Inimesed justkui ignoreerivad kõike, mida moodne ühiskond on sajandite jooksul kogenud ning välja mõelnud millegi tegemise, juhtimise, arendamise ja avastamise kohta. Nad püüavad puhtalt lehelt leiutada selliseid asju, mille kohta nii teadlased kui tegutsejad on teinud juba raamatukogutäite kaupa märkmeid. Mõnikord minnakse rõõmsa ümina saatel vastuollu elementaarse loogika ja aegruumi alustega. Ebakõlasid põhjendatakse enamasti säravail silmil selliste väljenditega nagu „see on otsustatud varem ja/või mujal“, „jah aga ma väga usun neisse“ või siis lihtsalt „me ju vajame muutusi!“.

Paar päev tagasi tekkis mul uus mõte: äkki inimesed on mingi narkootilise aine mõju all, mis pärsib nende argimõtlemist ja stimuleerib illusioone. Algul kahtlustasin konkreetseid isikuid konkreetses tarbimises, aga kui nimekiri mõttes muudkui venis ja venis pikemaks, taipasin korraga, et see peab olema mingi gaas, mis täidab kogu kontorihoonet. Nüüd võiks välja uurida, kas see meelemürk on seal õhus tahtlikult, kellegi suure plaani osana, või juhuslikel asjaoludel, tekkinud erinevate tegevuste jääkproduktide segunemisel. Kuna pean ise nelikümmend tundi nädalas selles keskkonnas viibima, ei saa ma kogu küsimust edasi uurida või kui uuringi, ei saa minu järeldusi usaldada.

Realistlikumad lahendused on näiteks, et kõik on lihtsalt uni või et maailm ongi ettekujutuse vili ja tegelikult pole mitte midagi olemas.