Sõbrad, seltsimehed, kodanikud ja muud nimed

Nimisõnades

Sügavamad värvid kui

Mõnel molbertil

Sõnal „inimene“ on palju sünonüüme. Üks kolleeg alustab pöördumisi kõigi koosolekul osalejatele poole: „Sõbrad...“ – „mis pagana sõbrad!“, tahaks ma igakord karjuda, me vaevu talume teda, ainult juhuslikult praegu sama tööandja heaks tegutsemine sunnib ühes ruumis viibima. Teine räägib kaastöötajatest kui „seltsimeestest“ – no ei ole äriettevõttes seltsimehelikkust, on hierarhia ja protsessid, “Tambovi hunt on sulle seltsimees!“, tahaks talle käratada ta oma keeles. Üks endine ülemus nimetas kliente alati „kodanikeks“ – kogu aeg kibeles mul keelel, et mis vahe seal on, mis riigi alam, teenuse kvaliteet ja hind ei tohiks küll passi värvist sõltuda.

Mitmed ulmekirjanikud, nagu näiteks Ursula K. Le Guin ja Patrick Rothfuss on võlurite kunsti tähtsa osana maininud fenomeni, et teades asjade, nähtuste, olendite tõeliseid nimesid, saad nende üle võimu. Sama teema oli vendade Grimmide poolt ülestähendatud looga Rumpelstiltskinist, mille juured teadlaste väitel on 4000 aasta taga.

Mina mõtlen, et kas mitte õigete nimedega rääkimine ei tee meid tugevamaks. Olen märganud, et need kes kasutavad valesid väljendeid, ei ole ka teemas sees tavaliselt. Kui oled võtnud vaevaks millegi nimetuse üle juurelda, siis oled süüvinud asja olemusse ja mõistad seda. Ei mingit maagiat vaid iidne rahvatarkus – kas tead, millest räägid või ei tea sina seda mitte, aga kui tead, siis kasutad ka korrektseid termineid.

***

Kui ma ütleks, mis on piltide nimed, oleks Teil neid palju lihtsam mõista.