Katkemõtted

Peastmädanemine

Muutumas kinnisideeks

Ujudes parves

Kunagi sisaldasid mu isikliku arengu eesmärgid sellise saidiga sulandumist nagu http://www.fotokala.ee/. Nüüd tundub, et aeg-ajalt esineb seal ikka väga huvitavaid pilte, aga mingiks üldiseks eeskujuks seda küll pidada ei saa ja verbaalselt on pigem hoopis hoiatav näide, milline üks inimene mitte olema ei peaks.

Inimene elab ühiskonnas. Kui ta prooviks üksi hakkama saada, jääks ilma tsivilisatsiooni hüvedest nagu keskküte ja digitelevisioon. Ühiskond on reeglite kogum, mõned neist on kirjas ja kinnitatud, mõned niisama. Kui inimene püüaks kõiki reegleid järgida, läheks ta hulluks, sest reeglid ei ole omavahel kokku leppinud.

Kui inimene ütleb, mida tema mõtleb, siis keegi solvub. Sõnad edastavad sõnumit, aga sõnumi kohalejõudmine sõltub ka paljust muust: ajast, kohast, taustast, meeleolust, eelarvamustest, eelmisest sõnumist, ootustest, lootustest, soovidest, plaanidest, raamidest ja neist kes üldse asjasse ei puutu. Ega Teie ei saa ju ka minust praegu õieti õigesti aru.

Töölissööklas pakutakse sageli ahjulõhet ja heigifileed, aga ma ei julge enam kala süüa, sest neis sisalduv fosfor tõstvat intelligentsi ja nii pole mul varsti enam kellegagi rääkida.

Et vestluses osaleda, peab kõigepealt saavutama positsiooni ühiskonnas. Selleks on vaja hoopis teisi isiksuseomadusi, kui intellekt. Ülemused arutavad asju kokkusaamistel, koosolekutel, konverentsidel, kohtumistel, komiteedes ja töötubades ehk workshop’del, sest nii on kombeks, mitte kompetentne. Nad tahaks asjad mustvalgeks rääkida, väikesed värvinüansid on väga segadusseajavad. Seminaridele spetsialiste ei kaasata.

Ma vist hakkan juba ennast kordama. See näitab kindlameelsust.