Avatud kontor

Nii on ju kombeks

Keegi ei ole rahul

Kõik on harjunud

Mõned väidavad, et selle võidukäik pärineb uue maailma politseijaoskondadest – kõik me oleme näinud seriaalides, kuidas kapten on eraldi klaasist boksis ja ülejäänud suures ühises ruumis. Raudus kätega kurjategija võib vabalt kuulata, mida räägib teine uurija teise temasugusega, kiigata suvalistele paberitele ja ekraanidele. Kvaliteetsarjades on eraldi ülekuulamistuba, aga sinna jõudmiseks tuleb tunnistajal ikka laudade vahel laveerida. Teisiti ei saakski, sest paljud põnevad süžeekäigud ei oleks normaalses ja adekvaatses keskkonnas realiseeritavad.

Räägitakse, et loomult kinnistele põhjamaalastele ei sobi avatud keskkond keskendumiseks.

Tean isiklikult ainult ühte kollegi, kes on väitnud, et talle meeldib töötada keset melu ja saginat. Ta naudib spontaanseid vestluseid, mis tekivad ei millestki ja ei vii kuhugi. Nii vahva on haarata kinni juhuslikust mõttekatkest, tõlgendada seda pisut omamoodi, siis kuulutada  aksioomiks ja ehitada selle peale süsteem. Avatud kontori inimesed ei pea kunagi midagi üles kirjutama, sest kõik on niigi kõigega kursis. Ambitsioonikate anarhistide arutelu nimetatakse analüüsiks.

Keegi ei taha istuda seljaga ukse poole. Kõiki häirib, kui teised räägivad. Mõnikord on aidanud see, kui üritatakse funktsionaalselt või emotsionaalselt inimesi niimoodi ümber paigutada, et segav tegur oleks minimaalne. Ühed unistavad mingitestki vahaseinakestest, teised peavad neid ahistavaks. Ükski probleem ei ole rahas mõõdetav ja sellepärast nii jääbki.