Reeglid ja loovus

Õpetajatele

Õpetatakse koolis

Nutmaajamist

Kaks artiklit ilmus hiljuti sellel teemal, et mida mõistetakse koolis korrutamise all:

http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/foto-matemaatikaopetaja-tapab-opilaste-loovuse?id=74127013

http://www.ohtuleht.ee/725947/ulesanne-mis-vihastab-tuhandeid-kas-sina-oskad-korrutada

Lühidalt öeldes 7 + 7 + 7 on õpetaja arvates „kolm korda seitse“, aga paljude lapsevanmate arvates pole mingit vahet, kuidas kahekümne üheni jõuda.

Seal algklasside matemaatika tunnis ei õpita ju ainult numbreid – ükski asi ei ole ainult see, mis ta on. Seal õpitakse natukene ka seda, et ühiskonnas tuleb arvestada reeglitega ja teha asju nii nagu on ette nähtud. Kunagi hiljem tuleb see osa, et milliseid reegleid võib painutada või millal päris omi teha. Probleem ei ole lastes, kes leiutavad omi reegleid enne õiget aega, probleem on vanemates, kes ei taha kooliga koostööd teha. Millal peaks tulema taipamine, et erinevates õppeainetes räägitakse samadest asjadest natuke erineva nurga alt – et on loovuse tunnid ja on reeglite tunnid ja sama vastuse eest erinevas ainetunnis võib saada erineva hinde?

Need lapsevanemad seal ei teadvusta endale, et õpetaja tegelikult oskab korrutada, ta ei küsi õpilaste käest mitte infot, vaid tahab neid harida. Küsimus ei ole tulemuse leidmises vaid meetodi omandamises. Algul tehnika, pärast looming! Muusik peab kõigepealt õppima oma instrumenti valitsema ja alles seejärel improviseerima. Kloun tegelikult oskab seda trikki, milles teeskleb äpardumist. Igal tööl ja tegevusel on omad võtted, mis on aastatuhandete jooksul sõelale jäänud kui kõige asjalikumad. Alati on erandeid, kes teevad midagi teistmoodi ja sellest kasvavad välja suured avastused, murrangud, revolutsioonid – näiteks nagu vabastiil murdmaasuusatamises või V hüpetes. Aga kui umbes pooled algklassi õpilaste emadest väidavad, et just tema võsuke on järgmine Einstein, sest leiutas iseseisvalt reegli „korrutis ei sõltu korrutatavate järjekorras“, mis õigupoolest oli järgmise tunni teema, siis ma ei usu sellesse ühiskonda.

Mul on kohutavalt halb käekiri, sest ma ei treeninud ennast esimeses klassis pliiatsit õigesti sõrmede vahel hoidma.

Kui ma hakkasin õunapuude oksi lõikama, siis kõigepealt uurisin kirjandust kuidas erinevad kogenud asjatundjad soovitavad, siis mõtlesin kuidas mulle meeldiks ja tegeliku töö käigus otsisin kompromisse ajatute üldtunnustatud- ja oma isiklike hetke-tõekspidamiste vahel. Normaalne harrastaja sülitab kogu teooria ja inimkonna varasemate tähelepanekute peale, teeb nii nagu talle meeldib ja sügisel kirub, et jõle palju vesivõsusid ajab, sitt sort vist.

Ma olen näinud raamatupidajat, kes leidis, et maksuvaba miinimumi mahaarvamise asemele on lihtsam korrigeerida pisut maksumäära – enamasti tuli viga alla paari sendi. Enamik elukutselisi programmeerijaid leiab, et kõik need koodile esitatavad nõuded oli mingi veidrus kooli ajast – päris elus on täiesti normaalne, et keegi peale autori asjast aru ei saa ja kui teda ühel päeval enam käepärast ei ole, siis on see lihtsalt halb õnn. Sõna „kvaliteedijuhtimine“ all mõistetakse kaasajal mitte seda, kui hea on tulemus, vaid kuidas on järgitud selle poole püüdlemise reglementeeritud protsessi – mis iseenesest on nonsenss, aga sellest mõni teine kord.