Otsustusõigus
Õlitusvahendina
Igapäevatöös
Ma väga hindan, kui inimesed üritavad midagi ära teha ja keerulisi olukordi
lahendada. Aga kui kuuldekaugusel kaks projektijuhti arutavad isekeskis minu
aja jagamise üle, hoomamata ülesannete sisu, siis see häirib mind.
Projektijuhtimiseks on loodud mitmeid teooriaid ja välja töötatud
metoodikaid. Ükspäev koosolekul kõlasid paljud kaunid sõnad nagu sprint, scrum,
agiilne, ticket, task, board ja label. Ma pean dokumenteerimist väga oluliseks,
aga kui kirjapanekuks kulub palju rohkem aega kui tegemiseks, siis hakkan
kahtlema, kas aruandlussüsteemid tohiksid ikka olla keerulisemad kui asi ise.
Paarkümmend aastat tagasi osalesin ma ühe mobiilivõrgu väljaehitamisel.
Seal ei olnud sellist ametikohta nagu projektijuht. Keegi mõtles midagi välja,
keegi täpsustas tehnilisi detaile, keegi tellis seadmeid, keegi kooskõlastas,
keegi korraldas töid, keegi häälestas, keegi kontrollis ja mõõtis. Minu ametiks
oli keskjaama insener. Kui kusagil sai midagi valmis, siis helistati ja ma
tegin oma osa ära. Kui kusagil oli midagi valesti, helistasin kõhutunde põhjal
õigele inimesele ja ühiselt leidsime lahenduse. Kui probleem oli peakorterist
kaugemal ja vajas füüsilist sekkumist, läks kohale see, kes oli parasjagu kõige
lähemal, sõltumata ametist. Kui oli midagi mittetavapärast vaja teha, siis
asjaosalised leppisid kokku ja jagasid ülesanded ja kui üks oli oma osaga
valmis, siis helistas järgmisele. Väga suurte plaanide tegemise juures osalesid
ka osakonnajuhtajad mõnikord ja peeti lausa koosolekuid. Igapäevaselt igaüks
teadis oma rolli ja teadis, et kui tema ei tee seda ära, siis ei tee seda
keegi. Igaüks teadis, et tema töö on oluline.
Täna teevad projekti - ja struktuuriüksuste juhid plaane nii tavaliste
tabelite kui keerulisemate infotehnoloogiliste vahendite abil. Siis istuvad
koos ja arutavad neid, siis otsustatakse midagi, siis laekub kusagilt mingi
infokild, mis pöörab kõik uude valgusesse ja minnakse algusesse tagasi. Igaüks annab endast parima, keegi ei tee
midagi valesti, kuid paljuski jää segaseks, misasja me õigupoolest ajame ja
milleks.
Mis on muutunud? Võib-olla olen mina muutunud ja näen protsesse teise nurga
alt. Võib-olla on maailm muutunud. Võib-olla ma olen vales kohas ja kusagil
tehakse endiselt asju lihtsalt terve mõistuse ja vastutustundega. Võib-olla mul
kunagi lihtsalt vedas, et sain olla meeskonnas, kes tegi innuga ja tõeliseid
asju. Võib-olla ma olin vähenõudlikum ja pealiskaudsem ja leplikum.
Teisel päeval tegin ennast lolliks, sest algul otsisin Scrumboardi Dashboardide
hulgast ja pärast ei taibanud, et kui päring põhineb omaloodud filtril, siis
tuleb enne selle jagamist seadistada kasutusõiguseid.
Kui nad esitlesid oma süsteeme ja vahendeid, valdas mind korraga mingi
rahu, sest ma tundsin, et ma ei pea kaasa mõtlema vaid tegema ainult neid asju,
mida keegi arvab, et ma peaksin tegema. Ma tean küll, et sedaviisi jääb midagi
olulist tegemata, aga see pole minu asi. Kunagi keskkooli ajal töötasin suvel
kuu aega ehitus-remondibrigaadis. Ühel päeval kaevasime kraavi ja sattusime
ootamatult mingile kaablile. See ei olnud meie mure: kandsime ülemustele ette,
et edasi kaevata ei saa ja istusime õhtuni niisama – ülemused tegelesid ja tähtajad kõrbesid. Vahepeal olen
omandanud paar kõrgharidust ja teinud erinevatel töökohtadel palju otsuseid ja
nüüd olen sealsamas kraavis tagasi – see ei ole minu asi, las tähtsad inimesed
sebivad.
***
***
Looduses käivad need asjad jälle hoopis teistmoodi.
No comments:
Post a Comment