Nimisõnades
Sügavamad
värvid kui
Mõnel
molbertil
Sõnal
„inimene“ on palju sünonüüme. Üks kolleeg alustab pöördumisi kõigi koosolekul
osalejatele poole: „Sõbrad...“ – „mis pagana sõbrad!“, tahaks ma igakord
karjuda, me vaevu talume teda, ainult juhuslikult praegu sama tööandja heaks
tegutsemine sunnib ühes ruumis viibima. Teine räägib kaastöötajatest kui „seltsimeestest“
– no ei ole äriettevõttes seltsimehelikkust, on hierarhia ja protsessid, “Tambovi
hunt on sulle seltsimees!“, tahaks talle käratada ta oma keeles. Üks endine
ülemus nimetas kliente alati „kodanikeks“ – kogu aeg kibeles mul keelel, et mis
vahe seal on, mis riigi alam, teenuse kvaliteet ja hind ei tohiks küll passi
värvist sõltuda.
Mitmed
ulmekirjanikud, nagu näiteks Ursula K. Le Guin ja Patrick Rothfuss on võlurite
kunsti tähtsa osana maininud fenomeni, et teades asjade, nähtuste, olendite
tõeliseid nimesid, saad nende üle võimu. Sama teema oli vendade Grimmide poolt
ülestähendatud looga Rumpelstiltskinist, mille juured teadlaste väitel on 4000
aasta taga.
Mina
mõtlen, et kas mitte õigete nimedega rääkimine ei tee meid tugevamaks. Olen
märganud, et need kes kasutavad valesid väljendeid, ei ole ka teemas sees
tavaliselt. Kui oled võtnud vaevaks millegi nimetuse üle juurelda, siis oled süüvinud
asja olemusse ja mõistad seda. Ei mingit maagiat vaid iidne rahvatarkus – kas
tead, millest räägid või ei tea sina seda mitte, aga kui tead, siis kasutad ka
korrektseid termineid.
***
Kui
ma ütleks, mis on piltide nimed, oleks Teil neid palju lihtsam mõista.